Lugu. Maidan viis pereisalt une

Õhtu ukraina kodus Tartus. Ümber laua on kogunenud 7-aastane Deivid (vasakult), ema Jelena ja isa Petro Babjak ning 20-aastane Maksim. Pildilt on puudu 16-aastane Erika ja 23-aastane Rostislav. Erika õpib Tallinnas ja Rostislav elab Šotimaal. Foto: Kristjan Teedema

Kui Kiievi Iseseisvuse väljakul ehk paigas, mida praegu terve maailm tunneb Maidanina, ärevaks läks, ei saanud Petro Babjak rahu. Istus õhtud läbi internetis, jälgis Espreso TVd, Hromadske TVd, Ukr­strea­mi. Kuulas ukrainakeelseid reportaaže ja stuudiovestlusi, vaatas otsepilti.

Petro Babjak elab perega Tartus, Ihastes. Ta naine Jelena käis siis pärast keskööd mehele mitu korda meelde tuletamas: «No nii ei saa Petro, magama peab ka!»

Petro tunnistab, et mõnikord tuli talle peale niisugune hirm, mis viis une pealt kuni hommikuni. Ja järgmisel päeval oli raske toime tulla.  

Petro Babjak on Jõgeva haigla arst, täpsemalt radioloog. Ta juhib ka Mustvee haiglat, mis kannab nime AS Mustvee Tervis. Igas tema päevas on marsruut Mustvee-Jõgeva-Tartu või siis vastupidi Jõgeva-Mustvee-Tartu.

Nagu minu lapsed

«21. ja 22. veebruaril olin täiesti šokis,» räägib Babjak. «Ma ei oleks iial uskunud, et nii palju inimesi võib surra. Seal hukkusid poisikesed vanuses 20 kuni 23 aastat. Nagu minu pojad!»

Petro ja Jelena Babjakil on kolm poega ja üks tütar.

Esimene, 23-aastane Rostislav elab Šotimaal. Tema on pärast põhikooli lõpetamist kõik aastad veetnud välismaal, alguses Taanis, nüüd siis Aberdeenis. Õppis ülikoolis rahvusvahelisi suhteid.

Kui Maidani rahutused üle ääre paisuma hakkasid, küsis isa telefonivestluses oma pojalt, mida tema on noil päevadel Ukraina heaks teinud. Rostislav vastas, et piketid on Londonis ja sinna on väga kallis sõita.

«Aga Aberdeenis?» ei jätnud isa järele.

Poeg vastas, et pole Aberdeenis leidnud ühtegi ukrainlast.

«Aga sina ju oled!» lausus isa.

Rosty (Rostislav) Babjaki Facebooki kontolt saab nüüd igaüks lugeda ingliskeelset seisukohavõttu.

«Ma ei avalda tavaliselt oma arvamusi globaalsetel teemadel, aga sündmused Ukrainas on õudusttekitavad ja jälestusväärsed ...» on kirjas esimeses lauses. Järgneb Maidani sündmuste kirjeldus, hukkunute loetelu ja lõpulause: «Ma olen oma mõtetes koos peredega, kes on kaotanud elusid, nendega, kes püüavad võidelda ja seista ukrainlaste püüdluste eest elada maal, mis oleks vaba korrumpeerunud poliitikute võimust ükskõik mis tasemel.»

Kui palju on Šotimaal elava noormehe mõtete taga ta Eestis elava ukrainlasest isa mõju, seda ei tea keegi.

Petro Babjak räägib Ukraina sündmustest ka oma Tallinnas õppiva 16-aastase tütre Erikaga. Erika on isale tunnistanud, et kui tema oleks Kiievis, oleks ta Mai­danil.

Erika Babjak sai Tartus venekeelse põhihariduse. Isa range soovitus oli, et gümnaasium tuleb tütrel valida eestikeelne. Nüüd õpib Erika Tallinna Kristiine gümnaasiumis. Tütar on öelnud, et esimene pool aastat oli väga raske, kuid nüüd on ta rahul. Pealinna valis tüdruk selletõttu, et Tallinnas on tal võimalus käia vene teatristuudios ja jätkata iluuisutamistreeninguid.

Babjakide lastest kaks elavad kodus. Nad on 20-aastane Maksim, kes sai Tartu kutsehariduskeskusest automaatiku diplomi, ning 7-aastane Deivid, kes alles hakkab kooli minema.

Küsimuse peale, mis saab Ukrainast ja mis saab Krimmist, reageerib Petro Babjak tundlikult ja sõnaderohkelt. Eesti keele käänded ja pöörded lähevad rääkides lootusetult sassi. Vahepeal hõikab ta tahvelarvutiga mängiva Deividi poole, et poiss taustahelid maha keeraks ... See on vestluse kõige närvilisem hetk.

Petro Babjak on sündinud ja koolis käinud Lääne-Ukrainas Ternopilska oblastis. Praegugi elavad ta vanemad väikses Ko­lod­ribka külas, kasvatavad aedvilja ja müüvad seda turul.

Alad, kus Petro Babjaki vanemad elavad, kuulusid enne sõda Poolale. Pärast sõda läks vanaisa metsavennaks ja tapeti. Ta ema ei ole kunagi oma isa näinud.

Petro Babjak ütleb, et jah, tema on kasvanud nõukogude ajal, käinud nõukogude koolis, aga tal ei ole mingit probleemi, missugust poolt valida siis, kui üks rahvas tahab oma riiki.

«Aga rohkem ohvreid pole vaja. Ma ei taha kuuldagi, et keegi peaks veel surema,» räägib Petro Babjak. «Muidugi ei ole õige Krimmist loobuda. Ja kui vend kingib vennale auto, siis see vend ei tule ju kahe aasta pärast küsima, et kuule, anna tagasi.»

See võrdlus kõlab lihtsakoelisena, aga kas poolkogemata või sihilikult on selles suur tõde - et venelased ja ukrainlased on vennad.

«Kui Krimm ära võetakse, siis mingu, aga mina sõda ei taha,» ütleb ta, tahtes olla nii siiras, kui süda vähegi lubab. Millegipärast tuleb sel hetkel meelde, et  Petro Babjak on arst.

Aitab kõiki

Nii kaua, kui Petro Babjak ennast mäletab, on ta teadnud, et tahab inimesi aidata.

Pärast ukrainakeelse keskkooli lõpetamist oli ta unistus meditsiin. Oblastis oli meditsiiniinstituut olemas, aga konkurents sinna pääsemiseks väga suur.

Oli ka teine variant.

Petro Babjaki isal, elukutselisel autojuhil, oli mitu korda aastas asja Tartu autoremonditehasesse. Seal tekkis eesti tuttavaid. Üks neist elas Palamusel. Isa korraldas nii, et too Palamuse tuttav viiks Petro dokumendid Kohtla-Järve meditsiinikooli. Petrol polnud seejärel vaja muud kui 1983. aasta 1. septembril kohal olla.

Sellest ajast saadik elab Petro Babjak Eestis. Tartu ülikooli arstidiplomi sai ta 1995. aastal.

Petro Babjaki naine Jelena on venelanna, pärit Ida-Virumaalt. Mõlemad kinnitavad, et nad on Tartus elades õnnelikud, neil on kõik olemas ja nende lastel läheb hästi.

Naine ütleb, et ta mees on üliaktiivne. Tegeleb kõigega: ujub, sõidab rattaga, mängib jalgpalli, käib sulgpallitreeningutel, osaleb triat­lonidel, maratonidel. Tegutseb ukrainlaste kultuuriseltsis Pro­min. Korraldab Ukraina kreeka-katoliku kiriku preestri Tallinnast Tartusse toomist, et see saaks kord kuus Lõuna-Eestis elavatele ukrainlastele omakeelseid jumalateenistusi korraldada ...

Igal suvel sõidavad Babjakid Ukrainasse. Muul ajal nõuab Petro Babjak, et vähemalt kord kuus oleks lastel Ukraina vanavanematega üks korralik telefonivestlus.

Tema vanemad käivad igal aastal Eestis. Nüüd hiljuti oligi just ema Tartus külas.

Ajaloo mõistmisest

1991. aasta augustiputši ajal sattusid Jelena ja Petro Babjak koos oma esimese lapse, aastase poja Rostislaviga olema Ukrainas. Jelena nägi uudistest, kuidas Vene tankid Eestisse tulid, ja hakkas nutma. Ta tahtis nii hirmsasti koju. Meheema lohutas teda, et mis seal ikka, jäägu Jelena väikese lapsega esialgu Ukrainasse. Jelena aga ei jätnud, ikka koju ja koju!

Nüüd, mil Petro Babjaki ema oli hiljuti Tartus ja Kiievi sündmused aina arenesid, ütles see naine ühtäkki oma miniale: «Alles nüüd ma mõistan sind, Leena, miks sina tookord nii koju tahtsid. Mina tahan ju ka praegu väga oma rahva keskele, koju!»


Ukrainlased Tartus

• Selle aasta algul oli Tartu registriteenistuse andmetel Tartu 97 847 elanikust ukrainlasi 955, see teeb 0,9 protsenti.

• Venelaste ja soomlaste järel on ukrainlased Tartus suuruselt kolmas vähemusrahvus.