Vahur Kalmre: Vanast kaubamajast. Kaasamise kunst

Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre. Foto: Margus Ansu / Postimees

Tarbijate kooperatiivi juhid, kes teevad meile uue vana kaubamaja, alustasid targalt. Möödunud aasta kevadel pandi arhitektuurivõistluse tööd välja kaubamaja vaateakendele ning kõik, kes soovisid, said hääletuskasti juures või kohaliku lehe veebikeskkonnas oma lemmiku valida. Nii andsid linlased oma hinnangu tulevase keskuse võimalikule väljanägemisele.

Loomulikult hindas projekte ka žürii ja – loomulikult! – ei läinud selle arvamus päris kokku rahva omaga. Kuid ikkagi, hääletajatelt teise koha saanud töö sai ka žüriilt teise preemia, aga selle vahega, et esimest preemiat žürii välja ei andnudki.

Nii või teisiti, linlased said otsustajaid natuke mõjutada, sest nüüd teavad otsustajad, missuguste arhitektuurilahenduste poole kaldub linlaste soov. Otsustajad said jälle linlastele näidata, et nende arvamust küsitakse ja ehk isegi natuke ka arvestatakse. Ikkagi suur ehitus keset linna. Nii oli siis. Pärast seda on olnud vaikus.

Pärast linlastele pakutud hääletamist tegi žürii otsuse, mille järel kirjutas tarbijate kooperatiivi juhatuse esimees Tarmo Punger – tema teebki meile uue vana kaubamaja – kohalikku lehte järgmise lõigu: «Head mõtted ja ettepanekud on endiselt teretulnud, mistõttu avalikustatakse arendustöö vahetulemused igal võimalusel ja kui tuleb vähegi uute ideede vahel valida, soovime ikka kasutada linlaste abi.» Pärast seda on küll olnud vaikus.

Nüüd käib juba suure mürinaga vana kaubamaja lammutamine, kuid arendustööde avalikustamisest pole kuulda kippu ega kõppu. Ei jää vist üle muud kui jagada kohalikku lehte kirjutanud pensionäri muret: «Muidu on jälle nii, et keegi ei näita, ja, põmmdi!, tuligi kesklinna sammastega kaubamaja, mis suuremale osale tartlastest vaevalt et meeldib.» Kas läheb jälle nii?

Viimasel ajal räägitakse palju kaasamisest, kuigi midagi uut selles protsessis tegelikult ei ole. Linnas on suuremat sorti otsustamise ja tegemise – nagu näiteks praegune vana kaubamaja uuendamine – juures ikka olnud otsustajad-omanikud ja linlased. Paljude otsuste ja tegude juures kolmandana ka linnavõim.  

Sellise kolmnurga puhul on alati üleval küsimus: kuidas see protsess käib, et kõik tunneksid ennast osalistena, eemalelükatutena aga mitte keegi. Linnavõim saab otsustajaid-omanikke mõjutada planeeringute ja ehituslubade kaudu ning linlastega peaks linnavõim arvestama kui oma tööandjatega (loe: valijatega), omanike ja linlaste vahel aga otseseost justkui pole.

Siin tulebki mängu tarkus, sest avalikus linnaruumis tegutseval omanikul on tegelikult kasulik linlasi kaasata.

See kasu on palju laiem kui konkreetne ootus, et rahulolevad linlased külastavad meeldivamat kohta äkki meelsamini. See kasu väljendub linlaste suhtumises otsustajatesse ja igapäevases tundes, et otsustajad-omanikud peavad kaaslinlasi oluliseks.     

Muidugi oleks naiivne arvata, et linlased hakkavad niimoodi otsustama, missugune üks keskus – kui tulla tagasi uueneva vana kaubamaja juurde – peaks välja nägema. Kuid linlastele oma ideid varakult tutvustades, neid kaasa rääkima kutsudes ning pidevalt arengusuundumustega kursis hoides võtaksid omanikud maha mitmeid pingeid, mis muidu on lihtsad tekkima ning siis ka jääma pikalt vinduma. Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida: Riia-Turu ristmiku ümber ja lähedusse kerkiv nn Tartu uus city on ju neist pingetest tulvil.

Ei söanda väita, et Tartu linnas tegutsevatel otsustajatel-omanikel ei jätku kaasamiseks oskusi.

Kuid söandan väita, et tihti ei jätku selleks tahtmist.