Loomulikult hindas projekte ka žürii ja – loomulikult! – ei läinud selle arvamus päris kokku rahva omaga. Kuid ikkagi, hääletajatelt teise koha saanud töö sai ka žüriilt teise preemia, aga selle vahega, et esimest preemiat žürii välja ei andnudki.
Nii või teisiti, linlased said otsustajaid natuke mõjutada, sest nüüd teavad otsustajad, missuguste arhitektuurilahenduste poole kaldub linlaste soov. Otsustajad said jälle linlastele näidata, et nende arvamust küsitakse ja ehk isegi natuke ka arvestatakse. Ikkagi suur ehitus keset linna. Nii oli siis. Pärast seda on olnud vaikus.
Pärast linlastele pakutud hääletamist tegi žürii otsuse, mille järel kirjutas tarbijate kooperatiivi juhatuse esimees Tarmo Punger – tema teebki meile uue vana kaubamaja – kohalikku lehte järgmise lõigu: «Head mõtted ja ettepanekud on endiselt teretulnud, mistõttu avalikustatakse arendustöö vahetulemused igal võimalusel ja kui tuleb vähegi uute ideede vahel valida, soovime ikka kasutada linlaste abi.» Pärast seda on küll olnud vaikus.
Nüüd käib juba suure mürinaga vana kaubamaja lammutamine, kuid arendustööde avalikustamisest pole kuulda kippu ega kõppu. Ei jää vist üle muud kui jagada kohalikku lehte kirjutanud pensionäri muret: «Muidu on jälle nii, et keegi ei näita, ja, põmmdi!, tuligi kesklinna sammastega kaubamaja, mis suuremale osale tartlastest vaevalt et meeldib.» Kas läheb jälle nii?
Viimasel ajal räägitakse palju kaasamisest, kuigi midagi uut selles protsessis tegelikult ei ole. Linnas on suuremat sorti otsustamise ja tegemise – nagu näiteks praegune vana kaubamaja uuendamine – juures ikka olnud otsustajad-omanikud ja linlased. Paljude otsuste ja tegude juures kolmandana ka linnavõim.