/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2014/03/10/2886226t1hcbba.jpg)
Kui aasta tagasi võeti Kasarmu tänava äärest maha endiste punakotkaste valdusi varjanud ja kaitsnud kõrge plank, oli imestajaid palju: hobused siin, hobused Tartu südalinnast kümmekonna minuti kaugusel, kas tõesti?!
Lugu. Tsaariaegsest tallist kostab ikka hirnumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jah, tõesti! Esimesena sõidab Kasarmu tänava ääres 1912.-1913. aastal valminud tallist valge araabia tõugu Nilssoniga välja Katrin Mets (15). Talle järgneb kümmekond neidu-noormeest, kes käivad mittetulundusühingu Ratsarügemendi klubi Tartu ratsakoolis mitu korda nädalas sportimas. Õhtupoolikul kell neli algab nende rühma treeningtund.
«Mõnikord olen tallis terve päeva, tavaliselt aga kolm-neli tundi,» räägib Reiniku koolis õppiv Katrin Mets, kelle lähim eesmärk on tulla kestvusratsutamises Eesti meistriks. «Siin on tore treenida ja hobuste eest hoolitseda.»
Ajaloolises ratsarügemendi teise eskadroni tallis tegutsevas ratsakoolis on Katrin Mets treeninud pea kolm aastat. «Sõbranna sõitis siin, tulin temaga kaasa, hakkas väga meeldima ja nii ma jäingi käima,» ütleb Katrin Mets.
Loevad oskused, mitte jõud
«Paljud lapsed ja noored tulevadki meie juurde peamiselt suust suhu liikuva reklaami peale,» ütleb ratsakooli 4. taseme treener Egle Kalev, mitmekordne Eesti ja Tartu meister ning 2013. aasta Eesti parim kestvusratsutaja seenioride arvestuses. «Ega paljud tartlasedki tea veel, et meil on linnas hobused ja ratsakool. Kui talli tagant kõrge plank maha võeti, siis olid ka kohalikud elanikud imestunud – kas tõesti on siin hobused? Tegelikult oleme siin tegutsenud juba 2003. aastast. Aga seni varjas meid kõrge okastraadiga plank ning hobused ei tee ju ka lärmi ega haise.»
Treener lisab, et kuigi vanasse uhkesse talli omal jõul tehtud maneež on väga väike, annab ratsakoolile paremat asukohta otsida: lastel on linnas lihtne ise ratsutamis- ja teraapiatundidesse tulla, vanemad ei pea neid selleks maale sõidutama. Talli ümber on loomadel parasjagu maad, ratsanikud saavad sealt sõita Raadile ja Kõrvekülla.
Kõige rohkem käib tundides 8–16-aastasi noorratsanikke, poisse ja noormehi on ratsa-trennis paarkümmend. Enamik ratsakoole eelistab võtta treeningutesse vähemalt kuueaastaseid lapsi, Tartu talli on oodatud ka nooremad.
«Nelja-aastased suudavad kogenud hobustel juba iseseisvalt sõita ja mõni meie laps on viieselt alustanud võistlemist,» märgib pea paarkümmend aastat ratsutamisega tegelenud Egle Kalev. «Ega 400–500-kilost hobust keegi nagunii jõuga juhi, ratsutamine on väga tehniline ja range õpetamismetoodikaga spordiala. Ratsutama õpitakse samm-sammult.»
Ta selgitab, et kõigepealt on vaja hobuse käitumist mõista, siis oskab laps ka seda ette näha. Teiseks on vaja kasutada õigeid juhtimisvõtteid: tuleb teada, millal, kust ja kumma säärega suruda, millist ratset kui tugevalt hoida, ning arvestada, et hobuse liikumist mõjutab ratsaniku iga tasakaalumuutus. Kokkuvõttes peaks kõrvalseisjale hobuse seljas istuvast inimesest jääma mulje, et ta ei teegi midagi, kõik teeb justkui hobune üksi.
«Ei ole last, kellest ratsutajat ei saaks,» kinnitab treener. Peamine on tahtmine ja see, et vanemad lapsi toetavad. «Üldiselt on alaealistel võistlejatel vähemalt üks, kui mitte mõlemad vanemad võistlustel kaasas. Lastel on väga hea meel, kui ema-isa saavad kaasa tulla.»
Egle Kalev on ratsakoolis nii lapsi kui täiskasvanuid treeninud kuus aastat. Eelmisel hooajal täitsid ta esimesed õpilased ülemaailmse ratsaspordiföderatsiooni FEI võistlustel osalemise kvalifikatsiooni ja alustasid võistlemist rahvusvahelisel tasemel.
Trenni, töö ja lõbu koht
Tartu talli 14 vormis ratsut ning nendega sõitvaid tüdrukuid ja poisse on õues ilus vaadata, tundub tõesti, et ratsanik ei teegi midagi. Aga vaatame ka talli, kus noored väga asjalikult toimetavad. Mõned harjavad koplist tulnud poriseid suksusid läikima, teised pesevad liivast puhtaks sadulavöid, et need hobuse nahka katki ei hõõruks.
15-aastane kleenuke Sanna Podekrat, 2013. aasta Eesti meister poniklassis, toob Nilssoni elutegevuse jäägi jaoks käru ning toimetab väärt väetise oma õigesse kohta.
Katrin Metsal ja Sanna Podekratil on raske sõnadesse panna, miks nad ei piirdu ainult kuni tunnise trenniga, vaid veedavad tallis tunde. Lihtsalt meeldib, hea on aidata, võtavad tüdrukud asja kokku.
«Tall on lastele ka ajaveetmise koht, kuhu tullakse igal vabal hetkel,» märgib Egle Kalev. «Asukoht linna sees võimaldab seda. Vaheajal mõned lapsed isegi ööbivad tallis, lõhnavate heinte sees magamine on linnalastele elamus.»
Nii nagu koera- või kassiinimestel on väga raske selgitada, miks neile meeldivad koerad või kassid, nii on ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas doktorikraadi omandaval ja Piirissaare vallasekretärina töötaval Egle Kalevil keeruline öelda, miks ta kulutab väga palju aega keerulise loomuga hobustele.
«Ühelt poolt käis lapsena see plõks, et jah, seda ma tahan teha,» ütleb ta. «Teisalt saan trenniandmisega teistele vajalik olla ja mulle väga meeldib lastega töötada. Kui nad lähevad tallist rõõmsalt koju, on ka minu päev korda läinud.»
Saage tuttavaks, hobune!
Õnnelikult lahkub talli juurest ka erivajadustega lapsi õpetavas Tartu Maarja koolis käiv Piret, kes just lõpetas koos ratsu Muusikuga hipoteraapiatunni. Maarja koolist ja Maarja tugikeskusest osaleb Tartu talli ratsutamisterapeudi Tuuli Bürklandi teraapiaseanssidel ligi poolsada huvilist.
Eelmisel nädalal oli tallis aga eriti palju uudistajaid. «Paljud Tartu lasteaiad ja koolide algklassid soovisid meie juures vastlapäeva pidada,» räägib Egle Kalev. Ära ei öeldud kellelegi, ekskursiooni käigus said paljud mudilased tuttavaks suure ja ilusa loomaga. Ja kellel on lapsena ratsutamine jäänud proovimata, võib seda täiskasvanuna Tartu tallis teha, tuleb vaid aeg kokku leppida.