Teatriarvustus. Lavastaja lõi pingestatud, sooja ja intiimse terviku

Robert Kincaid (Hannes Kaljujärv) kinkis juba kergelt armunud Francesca Johnsonile (Külliki Saldre) katusega silla juures aasalilled koos juurtega. Tagaplaanil toas loevad Francesca päevikut tema lapsed Michael (Tanel Jonas) ja Carolyn Johnson (Maria Soomets). Foto: Margus Ansu

Vanemuine tõi nädala jooksul lavale kaks tänapäevasesse klassikasse kuuluvat teost. Esimesena esietendus Ingmar Bergmani «Fanny ja Alexander» Ain Mäeotsa tõlgenduses. Nüüd oli kord Robert J. Walleri «Madisoni maakonna sildade» käes.

Mõlemad tekstid on vaatajale varasemast tuttavad ning jätnud teadvusesse jõulise kuvandi. Ükskõik kas raamatus või filmis – Bergman ja Waller on meistrid, kes loovad suurejoonelisi kujutluspilte ja leiavad argielust poeesiat, mida igaüks selles märgata ei oskaks.

Ain Mäeots keskendus «Fanny ja Alexanderi» lavastamisel ennekõike narratiivile ja selle teatraalsusele, «Madisoni maakonna sildade» lavastaja Peeter Tammeru pühendus aga teose olemuslikule lummusele, õhustikule ja tegelaskujude süvaanalüüsile.

Tormiline armulugu

Ameerika Kesk-Lääne Madisoni maakonna loo keskmeks on üksildase farmeriproua Francesca (Külliki Saldre) ja National Geographicu fotograafi Robert Kincaidi (Hannes Kaljujärv) tormiline armulugu

Kuigi nende kohtumine vältab vaid neli päeva, muudab see mõlema elu pöördumatult. Francesca on sunnitud valima, kas elada oma elu iseendale või pühendada see neile, kellele ta ise on elu andnud – oma lastele. Elukogenud inimestena on armastajapaar küll vaba illusioonidest, kuid mitte kõikehävitavatest tunnetest.

Raamjutustusena kohtume Francesca täiskasvanud lastega, kes mõni päev enne ema matuseid vanade fotode ja päeviku põhjal kogu looga tutvuvad ning ema lõpuks tundma õppides ka oma elu ümber hindavad.

Walleri filigraanne teos peidab endas mitmeid kihte ja tõlgendusvõimalusi. Lugeja võib leida selles nii ülima ja puhtaima armastuse loo või näha hoopis kahte üksildast inimest, kes nimetu igatsuse painest aetuna teineteise külge klammerduvad.

On siis tegemist tõelise valgustushetkega, mis inimest vaid korra elus tabab, või on see hoopis meeleheitel koduperenaise ja üksiku maanteehundi kirepalang, jäägu igaühe enda otsustada.

Peeter Tammearu lavastus

Peeter Tammearu lavaversioonis säilivad teose peenemad kihid ja nüansid.

Imetlusväärse meisterlikkusega on ta tabanud seda vaiksesse õhtuvalgusesse ja rutiinsetesse argitoimetustesse tardunud ajakapslit, milles Frances-ca elab ning mille purustab Roberti saabumine. Ühetaoliste aastate halastamatu vool, milles ainsad mured on naabrite uudishimu ja mehe sokkide voltimine. Kõik oleks justkui hästi, aga samas on nagu midagi puudu.

Õnnestunud lavastusliku võttena on Tammearu toonud ema päevikut lugevad lapsed peategelastega samal ajal lavale, kus siis kogu lugu eri vaatenurkade alt lahti rullub.

Tõstes vaheldumisi fookusesse lapsed või ema, on lavastaja loonud ühtse aegruumi, milles igaühe läbielamised erinevate peeglite kaudu mitmekordistuvad. Tulemuseks on pingestatud ja intensiivne, kuid samas soe ja intiimne tervik.

Võimsaim roll

Külliki Saldre teeb Fran-cescana tema seninähtud osatäitmistest võimsaima rolli.

Ta suudab endasse hõlmata nii graatsilist õrnust ja hellust, küpse naise emalikku soojust ja vastutustunnet kui ka esmimest korda armastava naise nooruslikku kirepalangut ning armastusest loobuva naise põhjatut ahastust. Olles laval nii kohmakas ja ebakindel noor naine kui ka elunäinud küünik, loob Saldre psühholoogiliselt tervikliku ja sügava karakteri.

Hannes Kaljujärve Robert Kincaid jääb selle kõrval rabedamaks ja kohmakamaks ega saavuta lõplikku viimistletust. See võimaldab aga veelgi intensiivsemalt esile tõusta ema ja laste (Maria Soomets ja Tanel Jonas) postuumsel kahekõnel.

Kolmik Saldre-Soomets-Jonas tegi suurepärast koostööd juba möödunud hooaja «Remondimehes» ning teevad seda taas. Episoodiliselt lisab loole vajalikku värvi Marika Barabanštšikova kehastatud uudishimulik naabrinaine – vaid paari pintslitõmbega joonistatud karakter, mis oma eluläheduses mõjub sissetungiva reaalsuse uksekellana.

«Madisoni maakonna sillad» näitab edukalt, miks üldse on mõtet klassikalisi ja mõnes mõttes läbikulutatud tekste uuesti käsitleda. Õige lähenemise korral suudavad need liigutada inimeseks olemise algeid, mis ajas ei muutu.

Sadamateatris

• Vanemuine esietendas Sadamateatris 7. märtsil draama «Madisoni maakonna sillad».

• Robert James Walleri samanimelise romaani on dramatiseerinud Sari Niinikoski ja soome keelest tõlkinud Triin Sinissaar.

• Lavastanud Peeter Tammearu (pildil).

• Kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Andres Sarv.

• Mängivad Külliki Saldre, Hannes Kaljujärv, Maria Soomets, Tanel Jonas, Jüri Lumiste ja Marika Barabanštšikova.

• Tegevus toimub Iowas (USA) asuvas väikeses külas aastal 1965, näidendi raamlugu leiab aset 1989. aastal.

Allikas: Vanemuine