P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peretöötaja juhendab lapse kasvatamisel ema ja isa

Aime Jõgi
, reporter
Peretöötaja juhendab lapse kasvatamisel ema ja isa
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Väike Marten ootab kannatamatult, mil põsemaaling valmib. Pintslit hoiab osaühingu Koduhooldus sotsiaalteenuste juht Renate Antonov, kes käib ka  kodudes lapsevanemaid juhendamas, mida lapsega koos ette võtta ja kuidas talle eakohast tegevust leida.
Väike Marten ootab kannatamatult, mil põsemaaling valmib. Pintslit hoiab osaühingu Koduhooldus sotsiaalteenuste juht Renate Antonov, kes käib ka kodudes lapsevanemaid juhendamas, mida lapsega koos ette võtta ja kuidas talle eakohast tegevust leida. Foto: Kristjan Teedema

Nelja-aastane Marten ootab kannatamatult, mil tädi Renate ta põsele Angry Birdsi maalib. Mängumaal, kus kõik parasjagu kisavad ja ringi sebivad, on poisil üsna raske paigal püsida.

Marteni ema on koos noorema lapsega samuti kohal, nii nagu paljud teised lapsed ja nende vanemad. Mitmekesist tegevust jätkub mängumaa igasse nurka.

Tädi Renate on tegelikult aga osaühingu Koduhooldus sotsiaalteenuste juht Renate Antonov, ta on eriharidusega ja kogenud sotsiaaltööspetsialist. Ka on ta üks neid peretöötajaid, kes käib kodudes vanemaid nõustamas.

Muredega kodud

Jutt on väikelastega riskiperedest, kus vanemail on mingil põhjusel raskusi oma järeltulijate eest hoolitsemisega. Nad võivad püüda küll, kuid alati ei oska nad oma lapse kõikidele vajadustele mõelda.

Renate Antonov selgitab, et see võib olla tingitud lapsevanemate noorusest või ema sünnitusjärgsest depressioonist või pikema haiglaravi vajadusest. Riskipereks sattumine võib olla seotud mõne kohtulooga või sellega, et lapsevanem ei ole ise oma kodunt kaasa saanud oskusi, mis teda täiskasvanuna toetaksid.

«Vanemad, kelle enda lapsepõlv on olnud rõõmutu, ei oska oma lapsega mängidagi, sest nendega ei ole keegi kunagi mänginud,» kirjeldas Renate Antonov. «Sageli on ka korterid väikesed ning kui laps ei saa rahakitsikuse tõttu viibida lasteaias, jääb temaga tegelemine täiesti unarusse.»

Renate Antonov ütles, et praegu on neil tähelepanu all ligi 40 Tartu riskiperet ning et loomulikult eeldab külastusteenus seda, et koostööd tegevad inimesed üksteist mõistaksid ja omavahel sobiksid.

«Kui peretöötajat võrrelda lastekaitsetöötajaga, siis peretöötaja on otsekui vahemees ehk pehmendav lüli lapsevanema ja ametniku vahel,» rääkis Antonov. «Tema on perele lähemal ja talle usaldatakse asju, mida ametnik ei pea alati teadma.»

Peretöötaja külastab perekonda kord nädalas, aeg lepitakse varem kokku. Tema ülesanne on aidata lapsevanemat lapsega tegelemisel ning talle olulisi asju meelde tuletada. Näiteks seda, millal ta viimati lapsega arsti juures käis või kas on enne kooliminekut kõik vajalikud asjad muretsetud.

Perekülastajal on enamasti endal kaasas ka raamatud, lauamängud, joonistusvahendid ning meisterdamismaterjal. Koos perega veedetakse aega kaks tundi.

Ühiselt mängumaal

Kord kuus kutsutakse sellised pered ka kodunt välja ühiselt aega veetma kas mõnele mängumaale või näiteks lasteseansile kinno. Nii puutavad lapsed kokku muu eluga, mida nad muidu ei kogeks. Ka saavad vanemad üksteisega mõtteid vahetada ja loenguid kuulata.

22-aastane kolme lapse ema Ege, kes ei soovinud oma perekonnanime öelda, rääkis, et algul oli ta peretöötaja suhtes väga skeptiline. Ta oli kindel, et võõrast inimest ta oma koju küll ei lase. Esimesel korral ei lasknudki, vaid läks talle tänavale vastu, istus ta autosse ning jutustas ära kogu oma kireva eluloo. Siis küsis: «No-ooh?»

See noh oli väljakutse, et kas peretöötaja Kairit Kaaleste ikka tahab temaga edaspidi tegelda ja teda nõustada. Ege tunnistas, et tema elu on teinud keerukaks valed valikud, liiga noorelt emaks saamine ja kooli poolelijätmine. Ta elus on olnud periood, mil tal on tulnud «august välja ronida» ning mil üks ta lastest on pidanud elama asenduskodus.

«Kairit ei ole suhtunud minusse aga kordagi nii, nagu mul oleks midagi viga,» ütles Ege. Just seda peabki ta peamiseks põhjuseks, miks ta abi on nõus vastu võtma ja miks ta tuge hindab.

Peretöötaja Kairit Kaaleste lisas aga, et kuigi talle väga meeldib tantsuga tegelda ning tal on oma stuudio, valis ta ülikooli minnes erialaks siiski sotsiaaltöö.

«Mul on elus kõik hästi läinud ja üsna kergelt kätte tulnud,» ütles ta. «Aga ma olen emalt saanud põhimõtte, et kui sul endal läheb hästi, siis tuleb aidata ka teisi. Igale murele on enamasti kuskil lahendus.»

Riskiperede külastusteenust on Tartus osutatud kümmekond aastat. Tänavusest aastast pakub seda osaühing Koduhooldus. Kõiki pereteenusele suunatud peresid nõustavad erialaspetsialistid.


Arvamus

Merle Liivak

Tartu linna lastekaitse peaspetsialist

Need on meie murepered, kus vanemail on paraku vähe vanemlikke oskusi. Neid on vaja aidata selles, kuidas oma last arendada. Alates sellest, kuidas õpetada talle pliiatsi või lusika käeshoidmist kuni manitsuseni, et lapsega tuleb iga päev õues jalutamas käia.

Niisuguseid mureperesid märkavad piirkonna lastekaitsetöötajad. Vahel tuleb ärev vihje sünnitusosakonnast, vahel naabrilt, vahel mõne suurema lapse kaudu koolist, et perre on beebi sündimas.

Lastekaitsetöötajal on terve linnaosa, millel silm peal hoida. Peretöötaja saab isikliku kontakti iga koduga ning külastusteenuse tulemusena kasvab lapsevanemast kahtlemata teadlikum vanem, kui ta oli enne.

Ja loomulikult püüab peretöötaja juhendada mitte üht, vaid võimaluse korral ikka mõlemat vanemat.

Märksõnad
Tagasi üles