Mart Kivastik: kõigest teater

Mart Kivastik. Foto: .

ESIMENE VAATUS. Ja mis toimub Inglismaal! Sealne vana kuningas Gor­don B. otsib oma troonile järglast. Aeg ei ole kuningriigile kerge. Maad on laastanud majanduskriis, ristisõjad Afganistanis neelavad iga päev terve hulga naelsterlingeid, peale selle tuleb ehitada uusi sõjalaevu, moodsaid helikoptereid jne. 

Rahva tuju on nullis, isegi võiduajamised ei aita. Tööd pole kusagilt võtta, hobused müüakse maha, kui oleks vaid ostjaid! Riigikassa koliseb päris tühjalt ja põhi on juba paistmas.

Kuningas Gor­don on murest halliks läinud. Ta ei loobukski troonist niisama lihtsalt, aga ta teab, et siis jääks riik tormituulte juhtida või variseks suisa kokku. Seda Gordon endale lubada ei saa. Ta astub tagasi! Inglismaa tuleviku nimel.

TEINE VAATUS. Pärast kuningas Gordoni troonist loobumist hakatakse temasse hoopis paremini suhtuma. Ta ei olevatki nii hädine, nagu osa arvab, vaid suure südamega, vastutustundlik ja töökas kuningas, võib-olla mitte nii särav ja sõnaosav kui tema eelkäija, kuid siiski krooniga mees! Kuid… mis lännu, see lännu.

Gordoni kohale pürivad printsid David ja Nick. Mõlemad noored julged mehed, kes ei kõhkle oma elu kuningriigile ohverdamast.

David on pärit rikkast perest, õppinud Etonis, elanud printslikku elu. Tema süda ei tunne halastust.

Tema arvates tuleb «plats puhtaks pühkida». Lõpetada sõjad, ajada riigist välja töötud orjad, kes on sinna üle Euroopa headel aegadel kokku kogunenud, et nautida vana hea Inglismaa mugavat elu. Inglismaa otsustab nüüd ise, kuidas on hea, ega vaja muu Euroopa ega isegi pika ameeriklase näpunäiteid.

Prints Nick, ka erakooli poiss, on seevastu pehmema südamega. Ta juhiks asju tasakaalukamalt ja halastaks isegi Inglismaal ebaseaduslikult viibivatele orjadele. Riigikassat täidaks ta järk-järgult ning oleks endiselt suur sõber teiste Euroopa ja ka Ameerika valitsejatega.

Noor Nick meenutab pisut enam vana kuningat Gordonit ja võiks tollega isegi koos valitseda, aga selleks on juba hilja.

KOLMAS VAATUS. Inglise suur riik on teelahkmel. Kellelgi pole aimu, mis juhtuma hakkab. Inglased hoiavad hinge kinni. Kas noor halastamatu David või hoopis heasüdamlik Nick, kellele näib kuuluvat ka vana kuninga poolehoid?

Toimub üks suurimaid teatrietendusi Inglismaa ajaloos pärast Henry VI ning tema tütre Elizabethi, Richard III ja Winston Churchilli etteasteid.

Lõpuks asub troonile siiski David, aga mitte üksi, vaid Nickiga koos, mida pole riigi ajaloos terve igaviku juhtunud. Tavaliselt kuningad koos valitsema ei mahu! Karta on sisenägelusi ja isegi järjekordset sõda šotlastega, kes ei salli kuningas Davidit silmaotsaski.

Nii et etendus veel käib ja ei inglastel ega ka meil ülejäänuil pole aimugi, mis järgnevate aastate jooksul juhtuma hakkab...

See, mis toimub praegu Inglismaal, on hiilgav näide elust, mis on sama põnev kui teater, mis on rohkem elu kui teater ja mõnes mõttes ka suurem teater, kui elu ongi!

On ka teistsuguseid teatrinäiteid. Kus teater on alanudki teatrina, kuid muutunud-kasvanud etenduse käigus eluks. Kõige tuntum näide, mis on küll teatrist, aga mis sellest, on Hamleti tellitud etendus Claudiusele, mis lõppes teadagi millega.

Mäda Taani riik muutus täielikult, Hamlet ise hukkus. Ja teisi laipu ei jõudnud üle lugeda. Tollal käisid need asjad ikka veriselt.

Kuid me ei peagi nii kaugelt sobrama. ME EI SAA MITTE MÄLETADA Wajda ja ka Jaan Toominga «Tuhka ja teemanti», mida valitsused kartsid ja mille ära keelasid. Wajda «Katõn» on siiamaani Vene kinodes keelatud, sest Putin, kelle ülim kirg on silitada leoparde, kardab seda filmi nagu tuld.

Arvo Pärt üritab vangist vabastada Ho­dor­kovs­kit, aga ei turni nöörredeli ja pist­odaga vanglamüüridel nagu krahv Monte-Cristo, vaid kirjutab selleks muusikat. Pink Floydi «Wall’i» saatel langes Berliini müür!

Hea teater on alati rohkem kui teater. Ilma kohustuseta olla sotsiaalne ja poliitiline. See võib olla armastusest ja surmast ja üleüldse meie elust. Sellest, kuidas me siin hakkama püüame saada. Hea teater on ka sel juhul alati rohkem, kui ta on. Rohkem kui teater ja suurem kui elu. Sest ta toitub meie ühisest olnud ja tulevasest elust.

Publik ei peagi jooksma tormi. Võib-olla on saalis vaid üksikuid inimesi. Näiteks Gombrowiczi ja Undi «Iwona, Burgundia printsess» või päris meie enda Kruusvalli-Keerdi «Võikõllane üü». Pärast neid etendusi kõmpis öiseil Tartu ja Pärnu tänavail mõtlikke uusi inimesi. Nad ei olnud enam need, kes nad olid enne etendust.

Ja lõpuks on olemas ka kolmas võimalus. Kui teater alustab millegi enamana kui teater. Siis müüakse spordihall puupüsti täis, tehakse hiigel-PR, mis ei mahugi lehte ja telesse ära ning peab sodima ka veel ja... see kõik lõpeb teatrina. Etendusena, mis ei olnudki päris. Mida polnud...?

Ka selline võimalus on olemas.