Intensiivraviosakonna töö headuse otsustab elu

Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivraviosakonna ravi kvaliteedi määrab meeskonnatöö. Kui hästi töötavad arstid, kui altid on nad tunnetama olukorda, mil on vaja kutsuda enda kõrvale erialakonsultant ning temaga nõu pidada. Ja kui hoolikad on õed, kelle ülesanne on kohal olla ööpäev läbi seitse päeva nädalas. Foto: Margus Ansu

Paar päeva tagasi oli kliinikumi intensiivravi kolme osakonna 29-st voodi­kohast tühi vaid üks. Teada oli, et peagi läheb vaja kaht kohta, sest kaks keerulist operatsiooni seisid ees.

Kopsuintensiivraviosakonna arst Jüri Vahtramäe laiutas kolleegide ees käsi: temal ühtegi varukohta võtta ei ole. Nelja pikaajalise patsiendi seisundid on nädalavahetusel pigem halvenenud, mitte paranenud ning ülejäänud haiged on uued, veel kriitilises seisundis inimesed.

Sealsamas lamas 80. aastates naine, kelle olukord oli hiljutisel reieluuoperatsioonil ootamatult halvenenud ning kes tuli tagasi tuua kliinilisest surmast. Kui kaua ta vastu peab, ei julgenud keegi ennustada.

Oli ka kaelast allapoole halvatud kehaga noormees – üks noist õnnetuist tänavukevadistest vettehüppajaist.

Surm otsustab

Intensiivraviosakondade haigete loetelu on kirev: puukentsefaliiti põdev mees, ajuinfarkti üle elanud naine, ajukasvajaga ja mürgistusjuhuga inimesed, suhkruhaige, veremürgitusest päästetud mees, väga raskes seisundis kopsupõletikuhaige.

Karm tõde on, et osa pääseb neist eluga koju, osa aga mitte. Jäme statistika ütleb, et kliinikumi sajast intensiivravipatsiendist sureb haiglas keskmiselt 15.

Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia- ja intensiiv­ravikliiniku juhataja professor Joel Starkopf ütleb, et intensiivraviosakonna töö kvaliteeti on seepärast väga keeruline hinnata, et haiged on nii erinevad. On siiski üks nimetaja, mis otsustab, see on surm või sellest pääsemine.

Alates 2007. aastast on Tartu Ülikooli Kliinikumi anes­te­sioloogia ja intensiivravikliinik rahvusvahelise intensiivravi kvaliteedikonsortsiumi In­tensum liige. Sinna kuuluvad kõik Soome intensiivraviosakonnad ning ühe Šveitsi ülikoolihaigla intensiivraviosakond.

Selle konsortsiumi välja töötatud intensiivravikvaliteedi hindamise parameetritest olulisim on suremuskordaja. Professor Starkopf selgitab, et see tähendab tegelike ja eeldatud surmade suhet. Kui patsiente sureb vähem, kui nende rasketest seisunditest tulenevalt võiks ennustada, näitab see head ravitulemust.

Tartu Ülikooli Kliinikumi suremuskordaja oli eelmisel aastal 0,81. Starkopfi sõnul on tulemus sama, mis Soome ülikoolihaiglates, seega hea. Kulud ühele intensiivravipäevale on Starkopfi sõnul samal ajal Eestis kolm korda väiksemad.

Küsimuse peal, milline võiks olla Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravi kvaliteet võrreldes Eesti teiste regionaalhaiglatega või Euroopa kõigi juhtivate haiglatega, vastas Starkopf, et Soome on tegelikult üks vähestest riikidest, kus niisugune ravikvaliteedi hindamine riigi tasandil üldse käib.

«Haiglad ei ole eriti altid oma ravitulemusi vabaks analüüsiks välja andma,» sõnas ta. «Selles vallas on Soome edumeelne riik.»

Starkopf on nõus, et ka Eestis oleks kõigi regionaalhaiglate intensiivravinäitajate sarnane dokumenteerimine vajalik, aga seni seda ei tehta ja võrdlusvõimalus puudub.

Küsimuse peale, mis alustel surma ennustatakse ja kas on olemas haiguste või vigastuste kirjeldusi, mille puhul võib väita, et patsient eluga ei pääse, vastab Starkopf, et selliseid kirjeldusi ei ole.

«Me suudame ravitulemusi ennustada ainult teatud suures valimis, milles on kasutatud taustainfot ja tehtud analüüs,» selgitas ta. «Me ei suuda seda kunagi teha üksiku patsiendi puhul. Iga patsiendi puhul eraldi on see üksikjuht, mis sõltub situatsioonist ja personalist ja paljust muust.»

Mis saab edasi

Küsimuse peale, kui palju on uuritud intensiivravis olnud patsiendi edasist saatust ja hilisemaid ravitulemusi, vastas Starkopf, et seegi on väheuuritud ala.

«Me oleme uurinud näiteks taaselustatud patsientide elukvaliteeti aasta pärast ja oskame öelda, et see on samas vanuses tavainimesega võrreldes halb, kuid see ei ole halvem, kui teistel südamehaigetel, kes ei ole elustamist läbi teinud,» märkis ta.

Rõngu hooldusravikeskuse arst, erialalt samuti intensiivraviarst ja anestesioloog Illimar Sults kinnitas: intensiivravis käinud patsiente on Eestis seni vähe uuritud.

«Minu juurde hooldusravisse satub aastas 1 või 2 endist intensiivravipatsienti, ma ei saa oma kogemust üldistada,» kommenteeris ta. «Intensiivravi võib jätta jälje kogu eluks, aga see ei tähenda, et inimene tingimata invaliidistuks. Mul on patsiente, kes on sattunud minu juurde hoopis muul põhjusel ja kes ei pea oma kunagist intensiivravis viibimist üldse oluliseks märkidagi.»

Intensiivravi­kvaliteet
• Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivraviosakonnas on suremuskordaja 0,81, mis on sama, kui Soome ülikoolihaiglates keskmiselt.
• Suremuskordaja tähendab tegelike ja eeldatud surmade suhet haiglas ja on üks parameeter intensiivravikvaliteedi hindamisel.
• Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivravitulemused on Eestis ainsana põhjalikult analüüsitud rahvusvahelises võrdluses.