Nukualtar ühendab naisi

Tartu mänguasjamuuseumi direktor Triin Vaaro tutvustab vitriinkappi paigutatud Jaapani nukke – keisrit ja keisrinnat ning nende õukonna liikmeid. Käes hoiab ta üht ministrit. Foto: Margus Ansu

Täpselt Jaapani nukufestivali õhtul ehk 3. märtsil kogunesid mänguasjamuuseumi nukualtari ette Tartu Zonta klubi naised ja meenutasid aega, mil rahvuslike nukkude kogu muuseumile tekkis.

See lugu ulatub enam kui kahekümne aasta taha.

Umbes pool aastat enne mänguasjamuuseumi avamist ehk 1993. aasta sügisel saatis Tiia Toomet kirja 40 Zonta klubile üle maailma, paludes neil saata Tartusse oma maade rahvuslikke nukke. Ikka selleks, et peatselt avatavas muuseumis näidata Eesti lastele, kui suur ja rikas on maailm. Tiia Toomet oli siis Tartu Zonta klubi president.

Juba mõne kuu pärast hakkas Tartusse saabuma nukke maailma kaugeimatest nurkadest. Kõige innukamalt haarasid üleskutsest kinni jaapanlased ning eriti üks naine – Keiko Iwao.

Tema pakkis suurde kasti terve varanduse ehk kõik oma lapsepõlvest pärit nukud, mis olid talle edu ja õnne toonud terveks eluks.

Tartu mänguasjamuuseumi praegune direktor Triin Vaaro on samuti Zonta klubi liige ning kuna muuseumi rajaja ja esimene direktor Tiia Toomet ei saanud ise tol päeval kohal olla, siis jutustas Jaapani nukkude mõtte ja maagia edasi just Triin Vaaro.

Tüdrukute nukufestival

Jaapanis tähistatakse iga aasta 3. märtsil tüdrukute festivali, mil kõik inimesed paluvad jumalailt oma tütardele õnne ja tervist. Selleks päevaks seatakse kodudesse üles punase riidega kaetud astmestik ehk altar. Kõige kõrgemale astmele asetatakse nukud, kes kujutavad keisrit ja keisrinnat, allapoole teenijannad, edasi muusikud ja valvurid ning lõpuks ministrid.

Nukud on kallihinnalised ja kannavad ajaloolisi rõivaid. Kui tütrest kunagi pruut kasvab ning ta lahkub oma vanematekodust, siis võtab ta nukud kindlasti kaasa, et tulevikus pärandada need oma tütardele.

Jaapanlanna Keiko Iwao oli oma nukud saanud kingituseks sõjaajal, mil ta oli kolmeaastane. Vanemad olid talle rääkinud, et selleks, et tütrele niisugust kingitust teha, tuli neil toidu pealt kokku hoida. Aga et tütre tulevik ja õnn olid kõige tähtsamad, siis vaesuse pärast ei jäänud see kingitus tegemata.

Keiko Iwaost saigi edukas naine, suure terasekompanii juht ja kolme lapse ema. Aga et talle sündisid ainult pojad, siis võis just see mõjutada tema otsust oma nukkudest Tartu mänguasjamuuseumi kasuks loobuma.

Triin Vaaro sõnul on zon­tade kingitud nukke muuseumil 60 ning need moodustavad väga särava osa tervest rahvuslike nukkude kogust, kus on tuhatkond nukku.

Triin Vaarol on aga endalgi 20 aasta taguseid mälestusi, sest mõni kuu pärast mänguasjamuuseumi avamist tuli tal üliõpilasena seal praktikal olla.

«Minu ülesandeks oli zon­tadelt saabunud nukkude kirjeldamine,» rääkis ta. «Ma pidin neid nummerdama ja mõõtma ning uurima, millisest tekstiilist rõivaid nad kannavad. See kõik oli väga põnev.»

Tartu Zonta klubi liige Tiina Rebane lisas, et tema mäletab hästi neid klubi koosolekuid, kus Tiia Toometi üleskutset arutati ning kuidas kõik zontad seda mõtet toetasid.

«Ajapikku oleme aru saanud, kui tugevalt meie nukkude saatmise palve maailma zontasid puudutas,» rääkis ta. «Tänu sellele mäletatakse Tartu Zontat senimaani. Ja milline on olnud meil külas käinud zontade rõõm, kui nad on ära tundnud oma nukud, ükskõik kas külalised on tulnud siis Jaapanist, Uus-Meremaalt või Pariisist!»

Laisk ei saa mehele

Triin Vaaro osutab ühele Sri Lanka meestantsijat kujutavale nukule, sel on seljas laiad seelikud – tantsija kostüüm koosneb 60 osast –, kaelas helmed ning peas kroonitaoline müts.

Siis näitab ta Ghana naist, rõivaks on ümber keha mässitud riidepalakas. Selle muster jutustab kas kandja elusündmustest või kujutab taime- ja loomaliike, andes nii edasi infot, mida kohalikud inimesed oskavad lugeda nagu raamatut.

Tänutäheks on Zonta naised kõigile annetajaile saatnud tänukirja ja foto, millel on Eesti rahvarõivais tüdruk koos annetajalt saadud nuku või nukkudega.

Mis nukkude altarisse puutub, siis tänapäeval toob enamik perekondi nukud välja juba veebruari keskel, kuid pärast 3. märtsi tuleb need silmapilk koristada ja karpidesse tagasi panna. Peres, kus selle tööga laisk ollakse, ei saa tütred mehele, teab Triin Vaaro.