Reigo Kuivjõgi: selgitusi filmipaviljonis kahtlejatele

Reigo Kuivjõgi

FOTO: TPM

Iga uus asi tekitab üksjagu pelgust või kahtlusi. Eriti kui see on veel piisavalt suur ja enneolematu. Teisiti ei ole ka Tartusse plaanitava filmipaviljoni projektiga.

Senistest nappidest meediakajastustest filmifondi ja -paviljoni teemadel jooksevad läbi märksõnad «ulmeline plaan», «ambitsioonikas», «klass omaette», «megaplaan».

Sekka ka võrdlus Vasjuki maleklubiga Enriko Talvistu artiklis (Tartu Postimees, 19.2), mis filmipaviljoni teema taas päevakorrale tõstis ja selle ulmeliste plaanide hulka liigitas. Kindlasti on filmipaviljoni idee aga märksa reaalsem kui planeetidevaheline malekongress Ilfi ja Petrovi kuulsas raamatus.

Kuna plaanitav filmipaviljon koosneb kahest osast ehk filmifondist ja filmistuudiost, tuleb selguse mõttes neid eraldi ka käsitleda.

Filmifond on piirkondlik abi filmitootjatele ning selline mudel pole mitte midagi ulmelist ega enneolematut. Ainuüksi meie lähiriikides asub ligikaudu kümmekond regionaalset filmifondi, sealhulgas Lätis, Soomes ja Rootsis. Isegi Eestis ei ole filmifondi idee esmakordne, sest läinud aastal lõid neli Ida-Virumaa valda oma filmifondi, mille kaudu on nüüdseks tuge saanud juba mitu huvitavat projekti.

Filmifondi peamised eesmärgid on kasvatada piirkonna tuntust ning pakkuda filmitootjatele ning toitlustus-, majutus- ja transpordiettevõtetele lisateenistust. Fondi põhiline rahaline tugi seisneb selles, et filmitootjatele tehakse võtteperioodil majutus-, transpordi- ja muudelt kuludelt 20 protsenti soodustust. Toetus eraldatakse tagantjärele pärast kulutuste tõendamist.

Lisaks aitab fond filmitootjaid võttepaikade ning vajamineva tehnika või tööjõu otsimisel. Kuna keskmise täispika mängufilmi võttekulud on üsna märkimisväärsed, ei ole teenuste hindade alandamine viiendiku võrra mingi ebamäärane pillamine. Rääkimata kasust, et hea publikumenuga filmi turunduses saab oskuslikult ka Tartu piirkonda reklaamida, mis toob siia rohkem väliskülalisi. See omakorda võimendab regiooni eksporti.

Filmifond saaks vabalt eksisteerida ka uut hoonet rajamata. Tartu filmipaviljoni teise poole ehk filmistuudio loomise mõte on aga palju suurem ja ambitsioonikam projekt, mis eeldab ka kopa maasse löömist ning üsna mahukaid investeeringuid.

Filmifondi ülesanne on filmitootjaid enda poole meelitada, korraliku filmistuudio puudumine aga vähendab otseselt välismaiste filmitootjate soovi siia mängufilme salvestama tulla. Teisisõnu, kui me filmifondi kõrvale ei raja filmistuudiot, pole isegi teoreetilist võimalust meelitada siia mõnd suuremat filmivõtterühma.

Stuudiote abi kasutatakse mängufilmides rohkem kui kunagi varem. Osalt ka seetõttu, et kasvanud on eriefektide võimalused, näiteks suur osa tegevusest filmitakse rohelise lina taustal ning puuduv olustik monteeritakse hiljem filmile juurde.

Eesti lähiriikide filmifondidest umbes kolmandikul on oma filmistuudio. Neil fondidel, kel endal stuudio pole, on lähikonnas stuudio kasutamise võimalus.

Eesti filmitootjatel mängufilmide ülesvõtmiseks spetsiaalset stuudiot pole. Nõukogude aja lõpus Hiiule ehitatud filmistuudio ei vastanud juba tollal oma helipidamatuse tõttu filmide tootmiseks vajalikele nõudmistele ning langes üsna kiiresti kasutusest välja. 2009. aastal algatas kultuuriministeerium uue filmistuudio kompleksi rajamise Kiilile, kuid plaanid jäid teostamata peamiselt taristu puudumise tõttu.

Ajutiste lahendustena on filmitootjad kasutanud stuudiote asemel kas laohooneid või siis kõrgete ruumidega hooneid. Näiteks võeti mängufilmi «Elavad pildid» stuudiostseenid üles ajutiselt renditud laohoones Mustamäel.

Filmistuudio annaks lisaks võimaluse luua sinna juurde ka filmitaristu ehk koondada kohalikud operaatorid, monteerijad, valgustajad, grimeerijad ja eriefektide tootjad ning ühendada ruumi-, tehnika- ja tööjõuressursid. Kuna Tartu loomemajanduskeskuses on juba üle kümne protsendi Tartu linna audiovisuaalvaldkonna ettevõtteid, on üsna lihtne luua see taristu just loomemajanduskeskuse filmitootjate põhjal.

Kuna filmistuudio on Eestile üsna möödapääsmatu vajadus, ei ole selle rajamine just Tartusse üldse kehv ega ka utoopiline mõte. Kindlasti on siin seos suurelt unistamisega, kuid vaid kahtlejaid kuulama jäädes riskime halvima võimaliku tulevikuga ehk jäämisega üheks keskpäraste sekka.

Tagasi üles