Kajar Lember: Tatikas ja Vesipruul

Kajar Lember. Foto: Peeter Langovits

Õpetajate palgaraha teema on taas nagu Pontu laip «Kuulsuse narridest», mida haridus- ja teadusministeerium ning omavalitsused loobivad Tatika ja Vesipruuli kombel üle aia.

Ometi peaks ju eesmärk olema riigil ja omavalitsustel väga ühine – tagada õpilastele parim võimalik haridus ja õpetajatele korralikud töötingimused ning konkurentsivõimeline palk.

Aga rahal või ressurssidel tervikuna on omadus, et vahet pole, kui palju neid parasjagu on, ikka on kõikide vajaduste rahuldamiseks pisut puudu. Nii peavadki otsustajad suutma teha valikuid võimalikult hästi, et saavutada parim tulemus.

Oma hariduselu ümberkorraldamisel on Tartu just nimelt sellest lähtunud: astunud viimastel aastatel pikki samme koolivõrgu reformimisel ning Eesti hariduse lipulaevana olnud otsustuskindel ka reformi elluviimisel. Õpetajate palk on Tartus olnud ikka ka pisut eespool Eesti keskmisest ja seda sooviks ka jätkata, kuid palgaraha vähenemise tõttu on gümnaasiumihariduse kvaliteet sattunud tõsiselt löögi alla.

Palgaraha vähenemine

Haridus- ja teadusministeeriumi väljastatud esialgsete tabelite ja veebruari lõpus tehtud ümberarvestuste (loe: arvestusvigade paranduse) järgi väheneb Tartu linna gümnaasiumiõpetajate palgaraha võrreldes eelmise aastaga 243 260 euro ehk 6,6 protsendi võrra. See on fakt, mitte omavalitsuse tahtmatus või oskamatus arvutada.

Väide, et õpetajate palgaraha vähenemise põhjus on Tartus õpilaste arvu vähenemine, on pooltõde. See moodustab vaid väiksema osa palgaraha vähenemisest. Suurem osa palgaraha vähenemisest tuleneb ministeeriumi poliitilisest otsusest muuta palgaraha arvestuse aluseid, täpsemalt suurendada õpilase pearaha kujunemise aluseks olevat arvestuslikku klassitäitumuse normi.

2013. aasta esimesel kaheksal kuul tegi riik palgaraha arvutused arvestusega, et gümnaasiumiklassis on keskmiselt 24 õpilast (ühe õpilase õpetamiseks arvestati 1134 eurot), sügisest aga suurendati klassitäitumus juba 28 õpilasele (pearaha langes 980 eurole).

2014. aasta esimeseks kaheksaks kuuks on riik arvestanud samuti keskmise täitumusega 28 õpilast klassis (pearaha 1058 eurot õpilase kohta), kuid juba uuest õppeaastast suureneb keskmine klassitäitumus 32 õpilaseni ning pearaha väheneb seetõttu 945 eurole õpilase kohta.

Kui võtta arvesse Tartu tegelik kahe kuu keskmine gümnaasiumiõpetaja ametikohtade arv 212,7, siis tuleb eraldatud raha hulka arvestades õpetaja keskmiseks palgaks 1017 eurot (kasv vaid 0,8 protsenti võrreldes eelmise aasta arvestusliku keskmisega, mis oli 1008 eurot õpetaja ametikoha kohta kuus). Gümnaasiumiastme õpetaja palga kasv on 2014. aastal seega peaaegu olematu.

Tartu linn ja koolid on nende negatiivsete otsuste tõttu pandud äärmiselt keerulisse olukorda. Klassitäitumuse suurendamine nelja õpilase võrra tähendab linnale iga klassi kohta «ülekulu» võrreldes praeguse olukorraga umbes 0,25 õpetaja ametikoha väärtuses.

Selleks et säilitada õpetajate praegust palgataset, palgatõusust rääkimata, tuleb kas oluliselt suurendada õpilaste arvu gümnaasiumiklassides või vähendada õpetajate ametikohtade arvu. See kõik tähendab seda, et ministeeriumi arvates peaks hoolimata Tartu koolivõrgu korrastamisest riigi rahastatavate gümnaasiumiastme õpetajate ametikohtade arv Tartus veelgi vähenema.

Õpilaste arvu on mõnes koolis võimalik suurendada vaid uusi esimese aasta gümnasiste vastu võttes. 11. ja 12. klassides ei ole õpilaste arvu suurendamine tegelikult võimalik. Uute piirnormide järgi pooltühjadeks osutuvate klasside kokkupanek juba ühe kooli piires keset õppeperioodi on problemaatiline, klasside liitmine koolide vahel on aga mõeldamatu. Kuid täpselt seda sunnitakse omavalitsusi tegema pearaha vähendamisega.

Tartu võiks uute gümnasistide vastuvõttu põhimõtteliselt suurendada, kuid see annaks tulemust alles 2015. aastal ning tähendaks õpilaste veelgi suuremal hulgal äratõmbamist maapiirkondadest ja potentsiaalsete õppurite kadu kutseharidusest.

Kvaliteedi langus

Õpetajate ametikohtade arvu saab vähendada ka gümnaasiumides pakutavaid kursusi vähendades või õpetajate tunnikoormust suurendades. Mõlemad valikud tähendaksid aga samuti hariduse kvaliteedi langust võrreldes praegusega ning suurt hulka vähem motiveeritud õpetajaid. Vaevalt et selline areng on kooskõlas riigi hariduspoliitiliste eesmärkidega.

Tartu olukorra muudab sel aastal keerulisemaks ka asjaolu, et kuue gümnaasiumiastmega kooli ümberkorraldus on veel pooleli, mille tõttu on osa gümnaasiumiastme palgarahast kuni sügiseni seotud.

Ministeeriumi pakutav uus rahastamismudel ei toeta seega koolivõrgu korrastamise hariduspoliitilisi otsuseid ega ka uue riikliku õppekava sisulisi muutusi. Tartu on omalt poolt teinud mitu ettepanekut haridus- ja teadusministeeriumile, et praegune olukord ei muudaks edasiviivat koolireformi tagurlikuks ning silmist ei läheks haridusvaldkonna tegelikud eesmärgid.

Praegu sooviks omavalitsustelt vaid seda, et «Pontu laiba sündroomist» ülesaamiseks leitaks üheskoos mõistlikud lahendused, mis lühemas ja pikemas perspektiivis aitaksid kaasa haridusvaldkonna sisulisele arengule.