Hingekaaslase kaotanud tüdruk paraneb kaotusvalust

Tartu Postimehe paariskülg 27. veebruaril Foto: TPM

Räägime Heleniga terve tunni. Üllatun, kui hea ja usaldav kõneleja ta on. Kõik, mis ta ütleb, asetub täpselt paika, on igas mõttes põhjendatud. Kirjutan ta loo üles nii tõetruult kui võimalik – mina-vormis.

21-aastane Helen räägib oma sõbrast, vabasurma läinud Robertist:

«See oli kiriklik matus. Keegi ei maininud midagi. Väga tore pastor rääkis, aga sellist üldist juttu. Pärast oli peielaud, siis ka keegi ei maininud midagi. Ta ema rääkis natuke haua peal.

See enesetaputeema on nii tabu ... Paljud inimesed ei teadnudki Roberti loo tagamaid, osa ta sõpru küsis minu käest, mis juhtus.

Ma arvan, et tegelikult me peaksime rääkima. Sellepärast, et me ei saa eitada neid lugusid. Ei ole nii, et see saab juhtuda ainult ühe inimesega. Inimesed ei tule selle pealegi, et need lood on päriselt ka reaalsus. Et nii teevad lapsed ja noored ja ...

Mina olen saanud oma sõpradega rääkida. Aga siis mõtled, kui palju sa kõneled inimesest, ilma et astuksid üle mingite piiride. Neid piire pole kusagil ette antud.

Näiteks nagu surnud inimese saladused. Et kust läheb see piir? Kui palju sa võid temast oma sõpradele rääkida?

Tegelikult ma kirjutasin paarile Roberti sõbrale, keda teadsin. Ütlesin osa asju ära. Sest Robert ei jätnud mingisugust kirja ega midagi, mina pidin seda tegema. Ma rääkisin ta vanematega ka, ja ütlesin asju, mida Robert oli mulle rääkinud ja mille puhul ma arvasin, et need lähedased inimesed ei teadnud seda temast. Püüdsin võimalikul väheste sõnadega öelda võimalikult palju.

Kui sa oled varem inimesi enda kõrvalt kaotanud, siis see kõik muutub natukene lihtsamaks. Mu isa on surnud, mu onu on surnud, mu vanaema suri ... Aga päris omaealise matusel polnud ma varem käinud. See oli ikka väga ootamatu.

Ma mõtlen, kas Roberti suhtes oleks saanud midagi teistmoodi teha.

Ta käis psühhiaatri juures, võttis antidepressante. Ta tegeles endaga ning ta lähedased teadsid sellest. Aga isegi kui lähedased teavad, siis nad ei oska ikkagi sellega tegeleda.

Robert tegi pealegi sellise toreda naerul näo. See pettis väga paljud inimesed ära, mitte keegi poleks seda temast uskunud. Minagi võin vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda neid vestlusi, kus me reaalselt rääkisime. Et kui tema rääkis sellest, mis temaga juhtus lapsepõlves ja muul ajal. Ja kuidas see talle mõjus.

Mulle rääkis ta ka oma varasematest katsetest. Ma küsisin talt kõike. Võib-olla on mul iseloom selline, et ma küsin inimestelt asju, mis mind huvitavad, ja siis üllatun ise ka, et nad vastavadki mulle. Sellepärast oli mul ehk natuke lihtsam Roberti surmaga leppida, et ma olin talt küsinud paljusid asju.

Mida ma veel usun, on see, et Robert planeeris oma tegu ette.

Ma usun, et see oli tal olnud konkreetne plaan juba vähemalt paar nädalat. Kui ta enam koolis ei käinud, kui ta andis oma asju tagasi ...

Ma võin tegelikult rääkida ka meie viimasest kohtumisest.

Ma käisin tal eelmisel õhtul külas. Viisin talle küpsiseid, küsisin, kuidas need talle meeldivad. Ise olin teinud.

Me rääkisime nagu ikka. Tegime nalja ... Rääkisime tulevikust. Ta ütles, et see eriala, mida ta õpib, ei ole ikka õige. Et ta ei ole päriselt rahul. See võis olla üks aspekt ...

Talle meeldis võtta eeskuju inimestest, kes on teinud oma elus kõik õigesti, ja ma arvan, et ta tundis lihtsalt, et ta jääb kuidagi nagu hiljaks. Tal olid väga ulmelised eesmärgid. Aga ta unustas rääkida mulle, et ta ei võta enam antidepressante. (Helen teeb mõlema käe kahe näpuga žesti, mis paneb sõna unustas jutumärkidesse.)

Ma olen mõelnud välja tuhat varianti, mida ma oleksin saanud teha teistmoodi. Samas ei ole sellest kasu. Sest see ei olnud suunatud ju ei minu ega kellegi teise lähedase inimese vastu. See oli see, mida ta tegi iseendale.

Ma mõtlen isegi niimoodi, et kui enesetappu peetakse isekaks teoks, siis võiks küsida ka vastupidi. Kas hoopis meie ise pole isekad, kui me eeldame, et inimene, kes on sisimas sügavalt õnnetu, peab terve elu kannatama. Et ainult meie end paremini tunneksime.

Sa küsisid, kas Roberti lugu on minu elu muutnud?

Muidugi on. Üks on see, et ma olen nüüd märksa tähelepanelikum teiste inimeste suhtes. Kõik, mis puudutab enesetaputeemat, varem ma ei mõelnud selle peale, nüüd jõuab see rohkem koju.

Mingi aeg tegi see väga kurvaks. Vä-ga kurvaks. Aga lõpuks sa lihtsalt õpid uuesti elama. See kõlab masendavalt, aga ma arvan, et kui ma suudan sellest omakorda rääkida, siis see on hea.

Mind pani näiteks imestama see, kuidas mu enda sõbranna ei tahtnud sellest teemast midagi teada, ta ei lasknud mul rääkida. Algul see pahandas mind väga. Siis sain aru, et see oli tema viis niisuguseid teemasid vältida. Inimesed kipuvad vältima ... Aga mina ei saa aru, kus on siin see häbikoht. Ma ei mõista, miks me sellest ei räägi?!

Ju siis seisneb häbi selles, et arvatakse, et keegi teine on veel vastutav sellise teo eest. Tegelikult ei ole ju. Kui just see, kes kangesti häbeneb, ei pannud ise talle nööri kaela või ei andnud ise talle neid tablette. Kui see nii ei olnud, siis ei saa olla juhtunus ükski teine inimene vastutav peale tema enda.

Üks suur teema, millele sain alles pärast pihta, oli, et ma olin Roberti peale maru vihane. Ta oleks nagu mu reetnud, sest meil o l i kokkulepe! Ja ma ei saanud aru, miks ta seda murdis.

Nüüd ma mõtlen, et kui sa oled ükskõikne kõige vastu, mis maailmas toimub, siis sa lihtsalt ei tunnegi enam midagi. Ja kui see on kestnud pikemat aega, siis sinu jaoks ei ole mingit mõtet sellel, kas oled või ei ole kellelegi midagi lubanud. Sa oled täiesti tuim. Sul endal on lihtsam lõpetada kui edasi minna. Su meelest on see üldse ainus viis, kuidas oma äng lõpetada. Ja sa oled veendunud, et teistel on parem, kui sind ei ole.»