Kooliaja vahejuhtum õpetas elu hindama

Tartu Postimehe paariskülg 27. veebruaril Foto: TPM

Maria pihtis oma enesetapukatse loo klassi kokkutulekul, kuhu olid kogunenud ainult tüdrukud. See juhtus iseenesest. Jutt kandus kuidagi poolkogemata sellele, kui vähe inimesed üksteist tunnevad.

Mariat ennast mäletasid klassiõed kui klassi üht kõige rõõmsameelsemat tüdrukut. Tegelikult oli Maria oma hinges kurb. Kurb ja õrn – solvus iga väiksemagi asja peale.

Maria meenutab, kui karmid olid kooliajal ta vanemad. Kuigi see kõik võis olla hea, tunnistab ta nüüd. Eriti karm oli isa. Ema püüdis vahepeal rääkida, et tüdrukul on vaja ka puhata. Aga isa ütles, et hoopis tööd on vaja teha, õppida – siis ei ole aega lollustele mõelda.

Mariat ei lubatud kunagi ööseks sõprade poole jääda.

«Sul on oma kodu, oma voodi, sul ei ole vaja küla peal olla,» kamandas isa. Praegu näib see tühiasi, aga siis tundis Maria, et ta on ka oma sõpradest ilma. Täiesti üksi.

Siis leidis Maria endale poisi. See oli ta esimene suhe, esimene armastus. Aga juhtus nii, et poiss pettis teda.

«Kuidas ta sai mulle niimoodi teha, kuidas ta sai teisega olla,» keerles Maria peas. Ning tunne, et teda ei ole mitte kellelegi vaja, oli tagasi. Pärast üht pidu haaras Maria meeleheitehoos purgi tablettidega ja sulges end vannituppa.

Õde leidis ta. Tuli kiirabi, tehti mao-loputus.

Algul ei rääkinud Maria sellest teost kellelegi. Aga siis mõtles, et ema suhtes ei oleks see aus. Ema kuulas, näost kahvatu, ja oli vait. Täiesti vait. Maria vaatas oma ema ja mõtles, millise lollusega ta küll hakkama sai. Tajus iga ihurakuga, millist valu ta ülestunnistus emale tegi. Ja üritas edaspidi rea peale saada.

Maria tunnistab sedagi, et kui ta tolle rohupurgi pihku surus, siis mõtles algul, et läheb kuhugi sellisesse kohta, kust keegi teda üles ei leia. Aga siis mõtles, mis siis, kui ta surebki päriselt ära …

Sellest on nüüd möödas seitse aastat. Marial läheb hästi. Ta on saavutanud kõik eesmärgid, mis ta on endale seadnud nii hariduses kui karjääris.

«Ükski teine inimene ei vääri minu elu rohkem kui ma ise,» sõnab Maria.