Psühholoog: kui lahata surma, tuleb rääkida elust

Tartu Postimehe paariskülg 27. veebruaril Foto: TPM

Olemise juurde kuulub kaks poolt: üks on elu ja teine surm.  Sõltuvalt sellest, kuivõrd inimene julgeb surmale otsa vaadata, julgeb ta elada.

Need kaks mõtet lausub koolipsühholoog Marianne Ju­hanson kohe vestluse algul. Ta ütleb, et see on paradoksaalne, kuid alles surma peale mõtlemine tekitab inimeses küsimuse, mis on ta elu väärt ning kas temaga võib samuti juhtuda midagi sellist, et ta ei taha enam elada.

Kuidas puudutab see kooli, kui linnas levib uudis, et üks õpilaste kaaslane on võtnud endalt elu?

See on tegelikult sama, mis peres. Ükskõik kellega pereliikmetest midagi juhtub, puudutab see kõiki. Koolis on samamoodi – ükskõik mis siin on juhtunud, puudutab see kõiki neid, kes on või on olnud kooliga seotud.

Ja siinkohal on väga tähtis, et inimene õpiks ära, kuidas toime tulla keeruliste ja raskete tunnetega.

Kuidas sellest aru saada, kui keegi ei saa oma tunnetega hakkama?

Kui inimene muutub agressiivseks või tõmbub väga endasse või käitub hoopis teistmoodi, kui tema puhul seni tavaks – need on märgid, et miski ei ole korras, ja siis tuleks kõrvalseisjal sekkuda.

Mis võib noorel inimesel tekitada selle tunde, et surm oleks lahendus? Mis võib olla juhtunud?

Minu kogemus on, et noorte puhul on need tunded, vastamata tunded. Aga selle taga on tunduvalt tõsisem teema – peresuhted. Kui noor inimene ei tule armastustunnetega toime, kui ta ei suuda teatud asjadega leppida, siis see tähendab, et tal on vähe sisemist ressurssi, mis peaks tulema ta selja tagant, vanematelt.

Mis ressursist te räägite?

See on kõige üldisemalt öeldes vanematelt saadud armastus. See on õpetus, kuidas maailmas asjad käivad. See on teatud asjadega leppimise ja teatud asjade tunnistamise oskus.

Lähedased inimesed, veresugulased – nemad võiksid olla alati need esimesed inimesed, kelle poole noor inimene oma küsimustega pöördub. Aga probleem on selles, et vanemad võivad olla füüsiliselt küll lähedal, aga nad ei pruugi sellele noorele inimesele olla tema sisemises pildis kättesaadavad. Oma hinges nad ei näe oma vanemaid.

Vanemad on samuti seotud oma teemadega, oma muredega, oma elu ja tööga. Ka nemad ei pruugi näha oma sisemises pildis üht hingeprobleemidega last. Ja kui noor räägibki millestki, siis nad ei võta teda tõsiselt.

Mis on see lause, mida öelda, kui keegi tunnistab, et on sügavas masenduses, ning lisab, et tal ei ole mingit mõtet elada?

Esimene mõte, mis mul teie küsimuse peale tuleb, on – austus sinu valikute ees. See võiks olla esimene asi.

Tõesti?!

Jah, täpselt. Nii väga kui me ka ei taha teist inimest aidata, vahel me lihtsalt ei saa. Inimesed loovad ise oma saatust. Ja vahel võivad valikud olla väga valulikud. Hoolimata sellest, mida teine inimene on otsustanud, võiks öelda: mul on väga kahju, ent ma austan sinu valikut.

Ja siis?

Inimesed, kes kaaluvad vabasurma minekut, on üldiselt altid rääkima nii elust kui surmast ja kõikidel olemise teemadel. Võib juhtuda, et selle rääkimise kaudu nad leiavad enesele mingi iva.

Rääkides saab inimene selle valu endast välja. Ta teeb rääkides selle sündmuse või olukorra endale arusaadavaks ning ta võib hakata sellele teise pilguga lähenema.

Sellest võib abi olla?

Jah.

Esmaabi korras üks asi veel. Mingil viisil tuleks püüda olla selle inimesega füüsilises kontaktis. Kas või näiteks kätt hoides ... Sest jälle – kui ma olen endale tekitanud hinges niisuguse olukorra, et kaalun lõplikku minekut, siis ma nagu polekski enam reaalsusega kontaktis. Kuidas sellest reaalsusest sellele inimesele siiski märku anda? Ta võiks tunda teise inimese sooja kätt. Või kallistust.

See väljend käehoidja, selle taga on väga sügav sisu ja tähendus.

Enesetaputeema on üldiselt tabu. Miks see küll nii on, mida on siin häbeneda?

Mul on teile üks isiklik küsimus. Kas teie teate, et teie suguvõsas on keegi teinud kunagi enesetapu? Ükskõik kui kaugele ajas tagasi te ka ei mõtleks.

Ma tean, et ei ole. Aga ma ei tea, kas ma tean kõike.

Täpselt. Tegelikult ma julgen öelda, et aegade algusest peale on enesetapp ehk vabasurma minek olnud taunitud. See ongi seotud häbi- ja süütundega – kahe kõige raskesti talutavama tundega üldse. Kui selline asi on suguvõsas aset leidnud, siis üldiselt seda inimest meenutades varjatakse, mis oli ta surma tegelik põhjus.

See on üks olemisse kirjutatud reegel, et elu on alati tähtis, et see on alati rohkem väärt kui miski muu. See on veendumus, et ma pean elama ka siis, kui mul on väga valus. Selles veendumuses on midagi meie esivanemate üleelatud kannatustest, ükskõik kas vangilaagris või sõjas, ikka usutakse vankumatult, et elu on enam väärt.

Mahajääjad vajavad samuti tuge. Kuidas seda väljendada, ilma et keegi ei tunneks ennast süüdi?

Tuleb mõelda, et elu liigub ikka edasi. Kui keegi jäigi maha – olgu siis. Aga see keegi, kes on läinud, kuulub ikka meie juurde.

See on seesama, millest juba juttu oli: kui inimene tunnistab surma, siis ta julgeb läheneda ka sellele inimesele, kes on midagi nii traagilist läbi elanud. Need, kes on ise selles küsimuses hädas, need ei oska tõesti midagi öelda või teha.

Kas on veel midagi?

Kui minul tekib kellegagi vajadus surmast rääkida, ükskõik mis põhjusel, siis mina kasutan seda võtit, et pöördun elu poole, väärtustan elu. Elu, mille me saame oma vanematelt ja nende vanematelt, oma esivanematelt.

Elu antakse edasi, mitte me ei võta elu vastu, elu kingitakse. See on suurim kingitus üldse, mida inimesele saab anda. Ja seda tuleb osata vastu võtta.

Selle meeldetuletamine aitab inimesi teinekord selgusele jõuda, kas tal on ikka õigus võtta endalt elu. Et kui ta loobub vabatahtlikult oma elust, siis ta nagu loobuks vabatahtlikult oma juurtest ja kõigest, mis ta selja taga on.