Lastepsühhiaater Madis Parksepp ütleb, et kui inimestel oleks võimalust end rohkem väljendada ja olla ärakuulatud ilma taunivaid hinnanguid vastu saamata, siis esineks psüühikahäireid tõenäoliselt vähem.
Psühhiaater väärtustab ennekõike head sõna
28. veebruar 2014, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga üht sellist pilti, mis kerkib nooruki vaimusilma ette siis, kui ta tunneb, et miski ei ole parem kui surm, on Madis Parksepa meelest võimatu kirjeldada.
Tema sõnul võib selle taga olla suur masendus ja lootusetus, võimetus ise endaga ja oma muredega toime tulla kas koolis või elus üldse. «See võib paista täiesti lahendamatu olukord,» ütleb ta. «Kui inimene sellest kellelegi teisele teada ei anna ning kui see on temas pikka aega küpsenud mõte, siis on väga raske midagi ära teha.»
Teiseks võib see olla impulsiivne suitsiidikatse, mille taga on emotsionaalne stress, näiteks suhte purunemine, suured hingelised üleelamised.
«Need emotsioonid võivad äkilisele teole viia ka selle inimese, kel surmamõtteid pole kunagi varem peas olnud,» ütleb ta. «Sellistel puhkudel on veelgi keerulisem midagi ennetada.»
Kolmas rühm on suitsiidikatsega ähvardavad ja manipuleerivad isikud. Sellist käitumist kohtab Parksepa sõnul teatud isiksusejoontega või kaasnevate psüühikahäiretega inimeste puhul ja nende eesmärk ei ole mitte niivõrd surra, kuivõrd väljendada oma rahulolematust ja frustratsiooni.
Nende isikute tegudele eelneb enamasti sellest teadaandmine, läkitatakse sõnum kas sotsiaalvõrgustikku või helistatakse kellelegi. Säärase käitumise korral tuleb psühhiaatri sõnul olla väga ettevaatlik ning riske pidevalt hinnates püüda leida sellise käitumise võimalikke põhjuseid.
Päris elus need pildid üksteisest nii selgelt ei eristu, ütleb Parksepp. Ka ühel inimesel võib ette tulla pikaajalist masendust, impulsiivseid tegusid, lisaks manipuleerivat käitumist. «Ka igasuguste märkide puudumine ei tähenda sugugi, et inimesel ei võiks hinges olla mõnd väga tõsist probleemi,» sõnab Parksepp.
Paljusid muresid ei saa lahendada psühhiaater aga sellepärast, et need ei pruugi olla psüühikahäirega seotud või ei ole nende lahendamine psühhiaatri pädevuses. Kuid ka siis on psühhiaatril võimalik noort inimest suunata või ta probleemi lahendamist koordineerida, saates teda eripedagoogi juurde haridusküsimustes või psühholoogi juurde.
«Kui tekib psüühikahäire kahtlus, jätkame uuringutega ning alles vastavalt vajadusele võtame appi ravimid,» ütleb ta.
Küsimuse peale, kas see, kui inimene tahab ise oma elu lõpetada, võib olla mõnel juhul täiesti normaalne soov, sõnab Parksepp, et see on pigem juba filosoofiline teemapüstitus. «Sellele ei saa otse vastata. See on ka kultuuri ja ühiskondliku kokkuleppe küsimus,» kommenteerib ta.
Lõpuks rõhutab Parksepp muud. Ta ütleb, et täpselt sama palju, kui inimesed otsivad seletusi sellele, miks üks või teine inimene on kas nii- või naasugune, peaksid nad märkama sellessamas inimeses head ja positiivset ning mitte võtma seda head ainult iseenesestmõistetavana.