Tartu bussijaam on linna värav, Eesti suurima väljumiste arvuga bussiterminal. Seega oluline nii Tartule kui tagamaale. Lisaks asub jaam Tartu keskuses väga prominentsel kohal, mistõttu on tähtis – ja kirgi küttev – ka esteetiline ja linnakujunduslik külg. Seetõttu on bussijaama planeeringut saatva debati emotsionaalsus arusaadav.
Peatselt algava detailplaneeringu avaliku väljapaneku eel tahaks lehelugejale avada mõned olulisemad momendid. Avalik arutelu Tartu Postimehes, aga ka planeerijate, arendajate ja linnavõimu diskussioonid keskenduvad mõnele sõlmküsimusele.
Asendi muutmine
Põhiline poleemika aines on küsimus: kas planeeringuettepanekuga muudetav bussijaama asetus krundil on parim lahendus? Praegu Soola tänava ääres paiknev terminal on ettepaneku kohaselt tulevikus nii-öelda hoone kõhus. Arhitektuursele aspektile, et selliselt kaob Soola tänava äärest hoone aktiivne front, on mitmed juba tähelepanu juhtinud.
Uue asukoha pooltargumendiks on olnud sujuvam liikluslahendus, ka suurem lõimitus ülejäänud Tasku keskusega. Tõsi, tuleb möönda, et viimane on ka selle lahenduse valuks, sest paljudele on bussijaama suurem ühendatus kaubakeskusega probleem.
Ometi on Tasku-sisesed liikumisteed, sealhulgas eskalaatorid korrusparklasse, tähtis osa tulevasest paremast terminalist, sest juba nüüd kasutab enamik jala kesklinnast bussijaama minejaid Taskut otseteena. Edaspidi peaks lisanduma võimalus läbi korrusparkla ja lifti-eskalaatori tulla järele oma Cargobusi pakile, minna takso peale või saada kuiva jalaga autost bussijaama.
Muude asetuste kaalumisel eelistati varianti, kus bussijaam asub hoone sügavuses, kuna selliselt on liiklusekspertide hinnangul ligikaudu 900 konfliktolukorda liikluses vähem ning see on kergliikluse eelistamise seisukohast optimaalne lahendus.
Pealegi, tänavafronti saab ka muude võtetega aktiveerida. Seda järeldan vaadates kahte arhitektuurivõistluse teise koha tööd, mis nägid ette atraktiivsed variandid Soola tänava elavdamiseks olukorras, kus terminal on hoone sees.
Kergliiklejale parem
Linnale ongi peamine lahendamist vajav probleem Sadama kvartalis seotud kergliiklusega, sest praegu on kergliikleja seal õige ebamugavas olukorras. Pakutud planeeringulahendus tagab selgelt kergliikluse eelistamise.
See tähendab, et Soola tänav muutub kergliiklejatele Annelinna ja keskust ühendavaks peamiseks magistraaliks, mis suundub edasi Emajõe promenaadile, Küüni-Rüütli tänavale või Riia mäest üles. Turusillalt Väike-Turu tänavani kulgev tee muudetakse jalakäijate-ratturite alaks, kuhu saavad vaid turgu ja hotelli teenindavad masinad.
Edasi kulgeb kergliiklusrõhuga tänav, mis pakub jalutajale-ratturile ohtralt ruumi. Tänava laius tuleb umbkaudu 27 meetrit, millest ainus sõidurada on 3,5 meetrit lai, bussitasku koos puhveralaga hõlmab 6 meetrit ning ülejäänu on kergliiklejate ja haljastuse päralt. Kitsad sõidutee ületamise kohad, busside ja jalakäijate konfliktikohtade miinimumini viidud arv ning jalakäija eelistamine ristmikel peaksid kardinaalselt muutma liikluspilti ning tooma rohkem inimesi autost välja.
Aktiivne avalik ruum
Arhitektuurivõistluse tulemuste sobitamine planeeringusse on olnud viimaste kuude põhiliseks mõttetööks. Teatavasti peapreemiat ehk ühte, kõiki aspekte rahuldavat lahendust võistlus ei toonud.
Nii andis žürii välja kaks teise koha preemiat ja ühe kolmanda koha preemia. Seetõttu saame rääkida äramärgitud töödes sisalduvatest ideedest. Kuivõrd teise koha tööde põhimõtted olid sarnased, kajastab planeeringulahendus üldjoontes ka nende lähenemist – valitsev kergliiklus Soola tänaval, aktiivse tänavaruumi kujundamine erinevate võtetega, uus linnaväljak Dorpati ja turu parkla vahel, väljapaistev varikatus Soola tänaval bussipeatuste kohal jne.
Milline täpselt tuleb Soola tänava või Emajõe ääres kulgeva promenaadi või uue linnaväljaku kujundus, on mõistlik jätta projekteerimise järku. Selleks näeb planeering ette, et avalike alade kujundamisel on vaja leida täpsem lahendus projekteerimisel, arvestades ideevõistluse töid.
Kindlasti on oluline, et projekteeritavad lahendused aitaksid muuta bussijaama nii linlasele kui ka külastajale kergesti tajutavaks ja leitavaks. Planeering näeb muu hulgas ette sissepääsude tähistamise, terminali enda eristuva kujunduse ning Taskut läbiva liikumise tähistamise ja suunamise.
Bussiparkla einelaga?
Bussijaama planeeringut on saatnud ka arutelu muude võimalike asukohade üle – olgu nendeks praegune Turu tänava Statoili krunt, mõni sobiv maatükk raudteejaama piirkonnas või hoopis haljastu Vanemuise ja Tartu kaubamaja vahel.
Aga ... ka nendes asukohtades on teostamatu unistus, et bussijaam on taas suur tühi plats seisvate bussidega, selle ääres on ootemajake einela ja piletikassadega. See lihtsalt ei ole mõistlik viis terminaliteenust korraldada ega ka otstarbekas maa ja avaliku raha kasutamine. Vajadus lõimida terminal ärifunktsioonidega on ju ennekõike seotud sellega, et tekitada korralik ühistranspordi taristu ilma avalikku raha kasutamata.
Ka on enamik bussisõitjaid huvitatud terminali asukohast kesklinnas ega soovi küsitluste järgi selle kolimist, näiteks vaksalisse.
Pakutud planeeringulahendus lähtub seega bussijaama praegusest asukohast ja nüüdsetest oludest ega ole ilmselt ideaalne, kuid siiski realistlik ja positiivset arengut toov.
Kutsun kõiki aktiivselt kaasa rääkima avalikustamisel. Muu hulgas katsetame seekord ka ebatraditsioonilisi avalikustamistaktikaid.
Näiteks on üks väljapanekukohti bussijaama ootesaal, kus harjumuspärase suure Eesti kaardi asemel võib avalikustamisperioodil (18. märtsist 2. aprillini) kiigata Tartu bussijaama tulevikku. Ka on 27. märtsil Dorpati konverentsikeskuses planeeringu tutvustamiseks avalik koosolek.