Vilja Kohler: raks ja tehtud!

Vilja Kohler
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vilja Kohler.
Vilja Kohler. Foto: .

Raks! Üle tee põõsas ragiseb jälle. Lähen värava peale ja hõikan tüdrukutele järele: «Kas teil piinlik ei ole nii teha!» Tüdrukud vaatavad üle õla ja itsitavad, lumepallipõõsast krabatud suured ilusad õietutid on nad juba tänavale maha visanud. Seekord pääsesin kergelt, ei öeldudki, et mis sa, mutt, õiendad.


Magnetina tõmbavad kurjameid ligi lumepall, sirelid, pihlakad ning õunapuud on teisele poole meie linnaäärset tänavat istutanud lähemad ja kaugemad naabrid. Selleks, et kodu ümbrus ilusam oleks, et tänav rõõmsam paistaks.

Kevadest sügiseni on need põõsad ka meie nuhtlus. Ikka läheb keegi mööda, rabab neist õietuti või õunapabula ja mis kõige vihastavam – viskab selle lihtsalt tänavale maha. No miks küll nii? Kui juba võtad, vii siis vähemalt emalegi, olen öelnud lastele, kes meie tänava aiata suurest tulbipõllust õisi kakuvad ja need sinnasamasse maha viskavad.

Selline mõttetu rappimine käib mujalgi. Karlovas elav sõber rääkis, et igal suvel tiritakse tal kõrgelt müürilt maha meetrite viisi metsviinapuud. Kui majapidamise autovärav jääb lahti, tulevad lapsed  õue tulpe korjama.

Selline rappimine ei ole tühine asi. See näitab, et emad-isad on kodus ühe väga olulise jutu rääkimata jätnud: igal asjal, ka põõsal ja lillel, on omanik. Kui keegi on tänava äärde istutanud kõigi rõõmuks põõsa, siis las see ollagi kõigi rõõmuks, mitte rüüstamiseks. Lapsed peavad kasvama teadmises, et igal asjal on peremees ja et nemadki on kaudselt tänava äärde istutatud lumepallipõõsa peremehed. Kust need peremehed ikka tulevad, kui me neid ise ei kasvata.

Tagasi üles