Rektor Jüri Kärneri käskkirjaga avati aga 1. juulil 1992 Tartu Ülikoolis uus teaduskond – sotsiaalteaduskond, mille dekaaniks sai California Ülikooli politoloogiaprofessor Rein Taagepera. Ja tänavu 31. mail sai viisteist aastat tollest päevast, mil lakkas olemast professor Rein Taagepera loodud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond.

Napilt kolm aastat. Aga sellest piisas, et kirjutada uus ja kaalukas peatükk Eesti sotsiaalteaduste ja sotsioloogia arengulukku.

See oli tollal iseseisvuvas Eestis suurepärane võimalus vahetult hoomata lääne kõrgkoolide akadeemilist taset.

Hingelt füüsik

Esialgu oli teaduskonda planeeritud neli eriala: politoloogia, sotsioloogia, antropoloogia ja teoreetiline majandusteadus. Sotsioloogiat tuli 1993. aasta kevadsemestril lugema associate professor Ain Haas Indiana Ülikoolist, võrratu nii sotsioloogi kui inimesena. Näidatagu mulle Eestis üht kodumaist sotsioloogi, kes kaevab arhiivides ja otsib materjali, et endale ehtsat eesti kannelt teha!

Sotsioloogia poolele tuli lisajõudu ka Yale’i Ülikoolist – emeriitprofessor Russell Lang­forthy. Iga sotsioloog teab, et Talcott Parsons on Ameerika kõigi aegade suurim sotsioloog, ja Russell Lang­forthy, Parsonsi õpilane, tõi Tartusse sellist sotsiaalantropoloogiat, mida siin varem polnud kunagi nähtud.

Lisaks neile oli veel palju teisigi, kelle päris kodumaaks olid sotsiaalteadused.

Kõike seda siis ja siin Tartus organiseerida oli tõenäoliselt ülimalt keeruline. Politoloog Rein Toomla sõnul oli imetlusväärne, millise pühendumuse, energia ja leidlikkusega suutis Rein Taagepera tuua Tartusse säärase akadeemilise jõu. Eriti veel meie tollaseid palga-, elamis- ja äraelamistingimusi arvestades. Jagan täielikult tema seisukohta.

Ma kahtlustan, et Rein Taagepera oli, on ja jääb hingelt füüsikuks. Ja see on tema suur eelis tavasotsiaalteadlastega võrreldes, sest just füüsikaliselt range mõtlemine on see, mida sotsiaalteadustes krooniliselt napib.
Ühel esimestest pikematest kõnelustest ütles ta mulle järsku: «Sa tead liiga palju nimesid. Seda pole vaja. Nimed tulevad ja lähevad. Tähtis on teadus ise ja tema seadused.»

Ja Taageperal kui füüsikul oli täielik õigus niimoodi väita. Sest füüsika on kumulatiivne teadus, kus teooria pideva arengu protsessis vanade teooriate seletusjõuline tuum lülitatakse uuematesse ja suurema seletusjõuga teooriatesse. Nii kaob õigupoolest ka vajadus teada, mida üks või teine teadlane on kunagi teinud.

Inglise matemaatik ja filosoof Alfred Whitehead on selle mõtte sõnastanud nii: «Teadus, mis kardab unustada oma rajajaid, on kadunud.»

Sotsioloogias niisugune kumulatiivsus puudub. Kahjuks. Vanad ja uued teooriad elavad kõrvuti oma iseseisvat akadeemilist elu, seejuures on mitmed vanemad teooriad suurema seletusjõuga ning loogiliselt uuematest koherentsemad.

Mõõtmatu mõju

Rein Taagepera plaanide kohaselt pidi tema väike interdistsiplinaarne teaduskond endasse samm-sammult integreerima Tartu Ülikoolis seni sotsiaalteadusi õpetanud üksused. Sellel plaanil polnud määratud teoks saada.

1994. aasta oktoobris sai dekaan Taagepera teada, et kõik mainitud üksused liidetakse in corpore tema juhitava teaduskonnaga. Finis Polo­niae.

13. oktoobril andis Taagepera sisse lahkumisavalduse, jätkates küll õpetamist. Ise on ta hiljem kommenteerinud: «Parem on nurjuda kui nurjumise kartuses mitte üritadagi» (UT, 01.06.2007).

Aga tegelikult polnud see nurjumine. Muidugi, on väga raske mõõta, milline on olnud Taagepera teaduskonna mõju Eesti sotsiaalteadustele. Isiklikult olen veendunud, ja minu seisukohta jagavad paljud, et see mõju on olnud tunduvalt suurem, kui osatakse arvata.

Neile, kellele lähevad korda sotsiaalteadused, soovitan lugeda 18. aprilli 2009 Postimeest. Seal ütleb Rein Taagepera muu hulgas: «Sotsiaalteadused on läinud valele teele, lootes kõike lahendada statistilise analüüsi teel, mis toob tihtipeale sõnnikut. Selleks, et teada, mida mõõta ja kuidas mõõta, peab olema loogiline pilt, mis on tähtis.»

Teisisõnu, teaduslik uurimistöö ei saa olla pime, vaid teoreetiliselt ja loogiliselt orienteeritud. See seondub osaliselt sellega, mida ma olen nimetanud Comte’i paradoksiks: et teada, milliseid fakte uurida, on vaja teooriat, teooria omakorda tuleneb (aja­loolis-geneetiliselt, mitte teooria nüüdisaegses arengufaasis) faktidest.

Kaubitsejad templis

Väga tõsiselt tasuks võtta Rein Taagepera hoiatusi seoses järjekordse käimasoleva reformiga ülikoolis – pole võimalik kopeerida anglosaksi mudelit tingimustes, kus puuduvad tingimused. Sellest ei tule välja enamat kui korralik karikatuur: «Nii on ju mõneti läinud Eesti ühiskonnaga laiemalt, kus oma arust USA kapitalismi jäljendades on loodud selline ürgmetsakapitalism, mida ei pehmenda USA ühiskonna inimsõbralikumad, ent vähem silma torkavad tahud» (EPL, 27.04).

Tõepoolest, vaadates seda, mis praegu sünnib alma ma­ter’is, kerkib rohkem küsimärke, kui õndsal Jaakobil oli järeltulijaid.

Kas siis Tartu Ülikool polegi enam haridustempel ja vaba mõtte pühakoda? Ehk ongi ta pelgalt klienditeeninduspunkt, kus müüakse kõrget haridust? Õppejõud on klienditeenindajad ja studendid on kliendid. Reformitakse aina paanilisemalt, teadmata, mida ja milleks.

Seniste reformide ainus silmaga nähtav (ja isegi käega katsutav) tulemus on see, et ülikoolis umbrohuna vohav bürokraatia teab juba kaunis täpselt, kuidas õppejõud peaksid õppetööd korraldama. Nüüd jääb üle oodata, kuna kantseleitöötajad ütlevad, mida õpetada.

Johannese evangeeliumist leiame templis sebivate kauba- ja muidumeeste kohta huvitava ning endelise ülestähenduse:

«Ja ta leidis pühakojas neid, kes müüsid härgi ja lambaid ja tuvisid, ja rahavahetajaid istumas. Ja ta tegi rootsudest piitsa ning ajas pühakojast välja kõik, nii lambad kui härjad. Ta puistas laiali rahavahetajate mündid ja lükkas kummuli nende lauad ning ütles tuvimüüjatele: «Viige need siit minema! Ärge tehke minu Isa koda kaubakojaks!»»

Tõsi, Luuka evangeeliumis (vähimagi vihjeta haridus- ja teadusministeeriumile) on selle kohta öeldud natuke napimalt: «Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama müüjaid, öeldes neile: «Kirjutatud on: minu koda peab olema palvekoda, teie aga olete teinud ta röövlikoopaks.»»

Aga sõnum on ju sama mis Johannese evangeeliumis.