Rahanappuses rahvatantsijad õmblevad puudujäävad rõivad ise

Tuulispastla tüdrukud valisid õmblemiseks kõige lihtsama tanu. Enne lõikamist mõõdeti igaks juhuks ikkagi seitse korda. Pildil vasakult Ester Škerin, õmblust juhendanud Ülle Kirss, Kristi Simso ja Laura Adamson. Foto: Kristjan Teedema

Seni noorterühmade hulgas tantsinud Tuulispastel pürib tänavusuvisele tantsupeole koos täiskasvanutega. See tähendab aga seda, et noored naised peavad ette siduma põlle ja katma juuksed tanuga.

Veeriku koolist välja kasvanud segarühm on koos käinud umbes kolm aastat ja sel ajal on rahvariideid laenatud sealtsamast koolist. Põlled ja tanud, mida on tantsupeol kindlasti vaja, sealsete komplektide juurde aga ei kuulu.

Hindasid uurides selgus, et päris uute komplektide ja isegi vaid puuduolevate osade ostmine käib noortel üle jõu, näiteks valitud põllede tegemise eest küsiti üle 200 euro tükist.

Selline hind pani paratamatult alternatiive otsima ja neist kõige parem – odavam – vaatas otse näkku: teeme ise!

Tantsija Ester Škerin rääkis, et vaadati ja uuriti erinevaid tanusid. Kõige ilusamad olid tugevdusega, kuid nende tegemine on keeruline ja seega rahulduti Tartumaale omase lihtsalõikelise valge mütsikesega, mis pisut kroogitakse ja seotakse kuklalt paelaga kokku. Põlleks võeti lihtne variant, kus pole ei keerukat pilupalistust ega tikandit, vaid lai poepits.

Teevad kõik ise

Tuulispastla neidudest läksid veel mitu sammu kaugemale umbes sama kaua tegutsenud Tantsumõmmi naised, kes võtsid ette tohutu töö ja õmblevad nii endale kui ka meestele kõik komplektid täiesti ise, vaid muuseumist välja otsitud Nõo kihelkonna triibuga seelikuriie lasti asjatundjal kududa.

«Me mõtlesime, et rahvatants on selline ehe värk,» ütles rühma juhendaja Ülli Reimets. «Ja kui rõivad ka ise õmmelda, annab see emotsionaalselt nii palju juurde.»

Mitte keegi rühmast ei olnud varem rahvarõivaid teinud. Mõnel naisel olid näputööga seni lähedasemad suhted kui teisel, kuid nüüd on kõik saanud hulga uusi kogemusi. Juba on valmis õmmeldud seelikud ja põlled, kootud kirivööd, punutud meestele sukapaelad.

Reimets ütles, et loodetavasti saavad pühapäevastel õmblustalgutel kuu jooksul valmis naiste särgid, kuid kas aprilli alguse ülevaatuseks on ka meeste ülikonnad valmis, seda on veel liiga julge lubada. Tanude õmblemine jääb ilmselt suveks, peoeelsesse aega.

Raha materjalide jaoks saadi Eesti kultuurkapitalist ja juhendaja sõnul on tantsijate enda panus õmblustööle kulutatud aeg. Tegelikult saab ju igaüks ka midagi tagasi, sest valminud riided saavad küll rühmale, kuid kõik omandatud teadmised jäävad endale.

Säärepaeltest seelikuteni

Rahvakultuuri keskuse spetsialist ning laulu- ja tantsupeo maakondlik kuraator Astrid Hallik rääkis, et esimesel ülevaatusel jaanuaris oli küll näha neid rühmi, kel riidekomplektid puudulikud, kuid need olid noored rühmad, kellel on esimene kord peole minna.

Oli ka selliseid, kellel oli ainult linane kostüüm, aga kes lubasid, et peolemineku riided on tegemisel.

Üldpilt muutuvat Halliku sõnul kogu aeg paremaks ja rühmad näevad oma riietega vaeva, et need vastaksid ikka eale ja rühmaliigile.

«Näiteks Tartu ülikooli rahvakunstiansambli vilistlasrühm sai eelmisel sügisel endale Rannu rahvarõivad, sinnamaani olid nad tantsinud setudena ja kõik, ka vanemas eas prouad, olid ikka veel pärgadega, mis tähendab, et neiud,» rääkis Hallik.

Neid rühmi, kes on otsustanud ise oma rõivaid värskendada või päris uued teha, on üsna palju, eriti nooremate hulgas. Näiteks korraldas rahvakunsti- ja käsitöö liit eelmisel aastal säärepaelte punumise kursused, kus olid kohal ka rahvatantsijad. Naiste näputööga hoidsid rühmad hulga raha kokku.

Jaan Poska gümnaasiumi tüdrukud aga tegid ise endale Lihula seelikud. Punane kangas osteti poest, värvilised lilled tikiti lõngaga ise peale.

Treffneri gümnaasiumis on samuti leidlikult odavamat teed mindud: Viljandimaalt pärit musta vaipseeliku jaoks ei ole vaja kallist spetsiaalselt kootud kangast ja kostüüm näeb ikkagi autentne välja. «Triibuseeliku kupong maksab nii palju, see on kõige kallim osa,» ütles Hallik.

Kuigi on võimalusi raha taotleda, on tema sõnul kõige keerukamas olukorras need, sageli väikeste kohtade rühmad, kellel ei ole oma aktiivset projektikirjutajat ning küsima minna ei osata.

Eesti kultuurkapitali Tartumaa eksperdirühma kontaktisik Suire Ratassepp ütles, et lühikest aega tegutsenud rühmadel on kultuurkapitali kaudu rõivaste ostuks üsna keeruline raha saada.

«Kõigepealt peab ennast tõestama, paar aastat peab juba tantsitud olema, siis võib küsima hakata,» rääkis Ratassepp. Ta lisas, et esimestel aastatel peaksid rühmad teisi variante leidma ning kui on juba kolm aastat tegutsetud, siis on lootust toetuse saamiseks rohkem.

Kõige kindlam on raha taotleda osade kaupa, näiteks vaid särkide või seelikute jaoks, panna kirja ka omaosalus ja hinnapakkumused ning siis on üsna tõenäoline, et saadakse vähemalt osa küsitust.

Viledate asemele uued

Aastakümneid tegutsenud Ilmatsalu naisrühmal Ilmesar läks seekord hästi ja eelmisel aastal õnnestus kultuurkapitalist Äksi kihelkonna riiete jaoks toetust saada.

Rühma juhendaja Ingrid Sukamägi rääkis, et varem prooviti saada raha ka PRIA külaelu edendamise meetme kaudu  efektsete Pöide rõivaste ostuks, kuid siis nende taotlust ei rahuldatud. «Aga tundus, et eelistati oma paikkonna riideid, selle peale ka raha anti,» ütles Sukamägi.

Uued rõivad läksid maksma ligi 8000 eurot, 4600 eurot andis kulka, omaosalusega toetas vald. Tantsijate enda kanda jääb kingade ja kootud põlvikute maksumus. Rühma vanem Inga Tartes rääkis, et kuigi vallal on ka rahadega kitsas, aidati seekord päris meelsasti. Kaasa aitas ka see, et rühm pole tükk aega endale midagi küsimas käinud.

Praegused Audru kandi riided on Ilmesaril olnud kaheksakümnendate keskpaigast, seelikud on koidest näritud ja särgid viledaks kulunud. «Eemalt vaadates on nad küll superilusad,» naeris Tartes.

Koos riietega telliti huvikeskusesse ka uus korralik kapp, kus saab rõivad edaspidi kindlas kohas hoida.