Laupäeval Kallaste lähistel Peipsi järvele püsti pandud ajaloolise maiguga kalakülas jätkus kalapüük mõnusas seltskonnas ka täna. Tõsi, juba märksa rahulikumas õhkkonnas.
Kalapüük ja kalamehejutud jätkusid ka teisel päeval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile käis umbes 600 meetri kaugusele kaldast püstitatud kalaküla tegemisi uudistamas vähemalt 60 inimest, kinnitas üks ürituse eestvedaja Tauno Laasik. Uudistajaile õpetati nii siku- ja võrgupüügikunsti, pakuti kohapeal püütud kalast valmistatud roogi ning loengutes räägiti püügivahenditest ja Peipsi kaladest. Katsetati ka iglu valmistamist järvejääst, kuid see ei õnnestunud, sest jääplokkide veega liitmiseks on vaja miinuskraade.
Toitudest valmistati haugi-hapukapsa suppi ning grillitud koha. Neid kalaliike püüdjail jääaugust kätte saada ei õnnestunud. Tabatud ahvenad kulusid hiljem ära teistes kalatoitudes. Kiiskadest soovitas Laasik aga valmistada pasteeti. Kiisapasteedi tegemiseks tuleb uimed ja saba ära lõigata ning kala soolikad välja võtta. Siis kalad ahjupotti ning nelja tunni pärast on ka kõik luud pehmeks küpsenud. Seda massi saab otse leiva peale panna ning maitse pidi viima keele alla.
Julgemad jäid järvele ka ööbima. Õhtul köeti kuumaks käru peal järvele toodud saun. Et telklaagri kõrvale jääle tekkis hilisõhtul umbes 20 sentimeetrine veekiht, sai otse lavalt ka vette kümblema minna.
Ööbiti ühises telgis, mille põrandale asetati esmalt niiskuse peletamiseks penoplastikiht. Selle peale pandi lambanahad ja magamiskotid ning magada oli osalejate kinnitusel mõnus. Öösel tõusis torm ning see ei jätnud räsimata ka laagrit. Kolinaga lendas minema laagriliste köögiks kohandatud lahtikäiv varjualune. Selle leidsid järgmisel päeval karakatimehed mitme kilomeetri kauguselt järvelt üles ning tõid tagasi.
Õhtupoolikul pakkisid laagris osalenud telklinnaku kokku ning kolisid tagasi mandrile.
Sajandite eest suundusid Peipsi kalamehed talviti nädalateks järvele, kus telklinnakud moodustasid lausa kalatänavaid. Kala püüti nii pimedas kui valges, suheldi, vahetati kogemusi, tehti koos süüa ja juua. Tekkisid isegi ajutised kõrtsid.