Tarbimises tõttab appi terve talupojamõistus

FOTO: Repro

Ökoleib, ökoeluviis, ökoloogiline jalajälg, öko­sek­suaal, ökorektik... 1990. aastatel oli popp lisada kõigele eesliide euro – euroremont, euroaknad –, kuid nüüd on selleks saanud öko. Mis see öko siis on ning kust läheb piir ökohulluse ja teadliku keskkonnasäästliku tarbimise vahel?


Maaülikooli teadusprorektor Anne Luik, Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura ning Tartu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Hillar Toomiste annavad soovitusi, mida tasuks silmas pidada oma igapäevatarbimises, et mõtlemine ulatuks kaugemale müütidest.

Talupojamõistus soovitab
• Iga toote ostmisel tasub kõigepealt mõelda, kas teil on seda toodet ilmtingimata vaja.
• Kui olete jõudnud järeldusele, et asja on ikka väga tarvis, vaadake, kui vastupidav see toode on. Keskkonnasõbralikumad on need tooted, mida saate võimalikult kaua ning täiesti lõpuni ära kasutada.
• Vaadake, kus toode on valmistatud. Mida kaugemal on tootjamaa ja mida enamatest kohtadest on tooraine, seda loodusvaenulikuma tootega on tegu.
• Harutage toode mõttes tükkideks ja mõelge, mis jääb pärast asja kasutamist keskkonda prügina alles. Eelistage neid tooteid, millest jääb alles võimalikult vähe pakendit ja muud kasutut.
• Toidu puhul lähtuge teadmisest, et ebanormaalselt suur või kaugel kasvatatud ja hästi säiliv annab teile peale toitainete ka palju selliseid aineid, mis toidulauale ei kuulu. Vanaema õunaviss edestab Belgia pirne, porgand ja kaalikas asendavad talviseid tsitrusvilju.
----------------------------------------------------------

Poola õun lööb Hispaania õuna

Mahe- ehk ökotoit on sünonüümsed mõisted, selgitas teadusprorektor Anne Luik. See tähendab, et toit on toodetud loodushoidlikumal viisil, kus ei kasutata mineraalväetisi ega sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Kasutada võib aga sõnnikut või komposti.

Tavatootmises kasutatakse kahjurite tõrjumiseks väga palju mürkkemikaale ja need jäävad meie mulda ja vette ning tulevad ka toidulauale. Testid näitavad, et eestimaistes kartulites, kaalides ja porgandites esineb neid mürke samuti, kuid märkimisväärselt vähem.

Mida kaugemale lõuna poole aga juurvilja-puuvilja kasvatuskoht jääb, seda enam ja erinevamaid taimemürke sealt leida võib. Nii võib näiteks Poola õuntest leida kolme kahjurimürgi jääke, Hispaania või Lõuna-Aafrika puuviljadest aga viit mürki. Nii võib tsitrusvilju, viinamarju, tomatit ja paprikat süües saada oma toidulauale korraga kümme erisugust taimemürki.

Väikestes kogustes, kuid järjekindlalt ladestuvad need mürgid inimorganismi. See tähendab, et muutume haigustele vastuvõtlikumaks. Paljud vanemad inimesed ei saa võtta ka arstirohtusid, sest on leitud koosmõju mürkkemikaalide jääkide ja arstimite vahel.

Ka turult memme käest kartulit ostes ei saa olla kindel, et sinna pole taimemürke lisatud. Luik soovitab otsida endale mahetootja ja uurida, kuidas see ettevõtja taimi kasvatab.

Roheline ökomärk tagab, et need juur- ja puuviljad on kontrollitud ega sisalda taimemürke. Muidugi tagab see ka tootele krõbedama hinna, sest tasuta keegi toote mahedust ei kontrolli, rääkimata kasvatamisele kulunud ajast ja hoolest.

Soovitus
Kuidas siis elada üle pikk talv, kus kohalikku värsket juur- ja puuvilja saada pole? Anne Luik soovitab varuda pohli, mustikaid ja aiamarju. Neid võib kuivatada ja purki pista. Talve elab ilusti üle kohaliku kartuli, kaalika ja porgandi peal. Meie toidulaual ei ole traditsiooniliselt olnud viinamarju ega tsitruselisi. C-vitamiini, antioksüdandid ja mitmed muud kasulikud ained saab kätte ka hoidisteks tehtud puuviljadest-marjadest ning juurviljadest.

Kui me tahame olla keskkonnahoidlikud, peaksime sööma vilju hooajaliselt, on Luik kindel. «Eestimaa õun on siin regioonis elavale inimesele palju kasulikum kui see õun, mis tuuakse siia lõunast,» märkis Luik.
Mida kaugemalt toit tuleb, seda kahjulikum on see ka keskkonnale. Lõuna-Aafrikast Eestisse rännanud apelsin või Hispaania maasikas on lisaks seal keskkonnale avaldatud mõjule nõudnud ka bensiinikulu ja andnud niimoodi panuse looduse saastamisse.

Kas teadsite, et heeringas on kõige keskkonnasõbralikum kala? Seega tasub ära unustada kaugetelt meredelt siia lennutatud hõbeheik või beebihai. Heeringat ja kilu saab püüda võrdlemisi lähedalt ning kõhu saab kuumast kartulist ja heeringast täis samamoodi nagu sushist või Lõuna-Ameerika teosalatist.
----------------------------------------------------------

Silmakirjalik biokütus

Arusaam, justkui võetaks meie igapäeva kirjutuspaberi pärast vihmametsi maha, ei vasta päriselt tõele. Vihmametsi kaob tõepoolest hirmuärataval kiirusel, kuid hoopis muudel põhjustel. Sealt saadav väärispuit on vaid üks aspekt. Looduslikke metsi võetakse palju maha ka seetõttu, et rajada sinna asemele suuristandusi, kasvatada näiteks soja, õlipalmi ja rapsi.

Omaette murelaps ongi tibukollane suviraps, mida suvel Eestimaa teedel sõites võib näha hiiglaslike väljadena põldudel laiumas. Raps on üks enim putukamürkidega pritsitud kultuur.

Kui õitsvat rapsi on pritsitud, saab see saatuslikuks sinna peale lendavatele mesilastele. Kahjurimürgiga pritsimine mõjutab väga tugevalt taimekahjurite looduslikke vaenlasi, näiteks linde. Kahjurid ise on tihti mürgi suhtes vastupidavamad.

Lisaks peab rapsi ka kunstlikult väetama ning rapsipõllu all olev maa vajab pärast mitmeaastast kasutamist tublisti taastusaega.

Nii nagu raps, on ka õlipalm üheks peamiseks tooraineks keskkonnasõbraliku biokütuse tootmisel. Tegelikkuses võetakse aga õlipalmi istanduste rajamiseks maha tuhandeid hektareid põlismetsa. Tõsi, see ei juhtu siin Eestis, küll aga näiteks Malaisias ja Lõuna-Ameerikas, kus see on põhjustanud ökoloogilise katastroofiga sarnaneva olukorra.

Nimelt põhjustab niisugune monokultuursus ehk ühe kultuurtaimeliigi pikaajaline viljelemine samal ülisuurel maatükil mulla vaesumist ning soodustab taimehaiguste ja -kahjurite levikut ning osa taime- ja loomaliikide väljasuremist.

Õlipalmist saadavat õli leiab peale biokütuse ka väga paljudest oma toiduainetest ning kosmeetikatoodetest – olete vaadanud, mida sisaldab teie dušigeel või näokreem?

Soovitus
Õlipalmiistanduste, soja- ja rapsiväljade vastu võitlemine on tegelikult üksikisiku võimusest väljas. Küll aga tasuks mõnikord lugeda toodete etikette ning mõelda, millise keskkonnajälje on selle sojakastme, dušigeeli või biokütuse tootmine jätnud ning vähendada oma bioloogilist jalajälge toote ostmata jätmisega.
----------------------------------------------------------

Millega saada tuba soojaks?

Mis on loodusele kasulikum – kas kütta oma eluruume puudega, keskküttega või elektriga?

Puudest saab soojushulga kõige paremini kätte. Teiseks kasvavad puud asemele. Kui aga vaadata teise külje pealt – kui kõik hakkaksid suures linnas puudega kütma, ei hajuks suits keskkonda ära ning linn oleks pidevas sudus. Linnaservas aga on puuküte kõige parem, on Erik Puura kindel.

Keskkütte puhul mängib rolli see, millega keskküttekatelt köetakse. Fossiilsed kütused on kindlasti keskkonnale kahjulikumad. Samas aga hajub keskküttesoojusest kuni kolmandik trassides, mida mööda soe kodudesse liigub.

Soovitus
Elektri tootmisel jõuab kodudesse ainult 30 protsenti põlevkivi kütteväärtusest. Seega elektriga kütmine on ilmselt kõige keskkonnavaenulikum.

Samas aga soovitaks tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura kasutada erisuguste kütmisvõimaluste kombineerimist.

Näiteks paigaldada maa- või õhksoojuspump, mis kulutab vähe elektrit ning töötab kuni 15 külmakraadi juures. Kui ilm veel külmemaks läheb, saab ümber lülituda ahiküttele.
----------------------------------------------------------

Paber teiselt poolt maakera

Milliseid puid meie paberi tootmiseks maha võetakse? Teatavasti kasvatatakse paberi tootmiseks eraldi paberipuitu, seda nii Eestis kui mujal maailmas.

See on nagu kartulikasvatus – me kasvatame seda põllukultuuri selleks, et ära süüa, ning ei tule selle pealegi, et kartul võiks seetõttu välja surra. Paberipuitu aga kasvatame selleks, et saada paberitootmiseks tarvilikku tselluloosi.

Tselluloosi võiks Eestisse tuua ka näiteks Hiinast bambusena, kuid siiani pole leitud viisi, kuidas see end majanduslikult – sealjuures veel mitte keskkonda säästes – ära tasuks.
Keskkonnasäästlikkuse teema kerkib aga paberi puhul küll.  

Paberi tootmiseks kasutatakse teatavasti väga palju vett ja kemikaale. Ning see on tegelikult peamine keskkonnasaaste allikas ning põhjus, miks oma e-kirjad võiks jätta välja printimata. Keskkonnale vajutab sügavama pitseri veel see, kui paber on värvitud (jah, ka valge paber on tavaliselt värvitud) ning toodud teiselt poolt maakera.

Reaalsus on see, et meie paber on toodetud ühes maailmajaos, saadetud teise värvimiseks ning müüdud maha kolmandas. Siingi pole kohatu märkida, et eestimaise eelistamine jätab keskkonnale märkimisväärselt väiksema jälje.

Paberit teatavasti on võimalik ümber töödelda. See on kahtlemata tänuväärne tegevus, kuid selleks kulub samuti tohutu kogus vett ning kemikaale.

Siinkohal võiks mõelda, kas pole säästvam kirjutada paber tihedalt mõlemalt küljelt täis ning kasutada seda tõepoolest möödapääsmatutel juhtudel – ja unustada ära jutt puude päästmisest.

Soovitus
Alati aitab endalt küsimine, kas teksti väljaprintimine on hädavajalik, ning tasub jätta võimaluse korral mõni e-kiri välja printimata. Pabernõud, kätekuivatuspaber ja mitmed muud ühekordsed mugavusesemed on samuti paber, toodetud tihti väga loodusvaenulikult.

Kuid samas on need hõlpsasti asendatavad mitmekordselt kasutatavate asjadega nagu tavalised lauanõud, joogiklaasid, käterätid ja unustusse vajunud riidest taskurätid.  

Kõige keskkonnasõbralikumad on need asjad, mida saab kasutada võimalikult kaua, sedastas Erik Puura. Niisiis, unustage paberkott, mida te üle kolme korra ilmselt ei kasuta. Kilekott, mida te võiksite kasutada korduvalt, kuid mis ilmselt ka väga pikalt vastu ei pea. Valige riidekott, mis peab vastu järgmised 20 aastat.
----------------------------------------------------------

Saastapirn

Väide, et säästupirn säästab ainult siis, kui ta põleb, ei pruugigi tegelikult väga vale olla. Puura sõnul on säästlikkusest rääkides oluline küsida, kelle vaatepunktist säästetakse.

Kui vaadata näiteks säästupirni säästlikkust, siis tõepoolest – sellega on võimalik aastas elektrienergialt kokku hoida mõnisada krooni. Seda muidugi juhul, kui tavaline pirn asendada säästupirniga kohas, kus lamp peaks põlema vähemalt kaheksa tundi ööpäevas. Tavalises kodumajapidamises aga ületavad selle väikese pirni kasutamisel saavutatud säästu mitu korda muud elektriröövlid ehk kodumasinad ja elektril töötavad vidinad.

Kui aga vaadata säästupirni looduse säästlikkuse seisukohalt, on pilt teine. Säästupirni sees olev elavhõbedagaas on väga mürgine, seda nii tootmisel kui hiljem ümbertöötlemisel. Sedasama elavhõbedaauru hingame sisse ka juhul, kui pirn peaks kodus katki minema.

Rääkimata sellest, kui säästupirn või päevavalguslamp peaksid sattuma prügi hulka.

Erik Puura märkis, et Venemaal on prügilaid, mille vahetus läheduses esineb inimestel elavhõbedamürgitusest põhjustatud tervisehäireid, sest prügilasse on ladestatud muu hulgas ka sedasama elavhõbedagaasi sisaldavaid lambipirne.
----------------------------------------------------------

Kui vesi torudes veereb

Vett tuleks igal juhul kokku hoida, kuid see ei tähenda, et seda võiks asendada kemikaalidega, mida WCst ja kraanikausist alla lasta. Et teada, mida kraanikausist alla lasta tasub, peaks enne teadma, kuidas seda veepuhastusjaamas puhastatakse.

Pärast seda, kui reoveest on eemaldatud tahke jääk, mida kempsust ja kraanikausist alla lastakse, liigub see edasi basseinidesse, kus elavad bakterid. Need bakterid söövad veest ära orgaanilised jäätmed. Kui meie reovees on liiga vähe orgaanilist, jäävad bakterid sõna otseses mõttes nälga. Kui reovees on aga liiga palju kemikaali, mõjub see bakteritele surmavalt.

«Bakteritele ei meeldi, kui vesi on liiga lahja,» selgitas reoveepuhasti juhataja Hillar Toomiste. Viimastel aastatel on Tartu reovesi muutunud märkimisväärselt lahjemaks.

Küll aga mõjuvad vee puhastamise peategelastele, headele bakteritele, kõige surmavamalt need kanged kemikaalid, mis lubavad hävitada kõik bakterid tualetipotis või lahustada hõlpsalt rasva kõrbenud nõudel. Samuti on tapvad need abimehed, mis toruummistust lahustavad.

Soovitus
Kõige keskkonnasõbralikumalt saab kempsupoti puhtaks harjaga nühkides. Nõud lähevad puhtaks ka sooja vee ja nuustikuga hõõrudes. Pigem võiks nõudepesuks kasutada kuupmeetri vett rohkem ning sellele kuluva raha eest jätta pudel nõudepesuvahendit ostmata.

Toruummistusest saab lahti mehaanilise torupumbaga küürides. Kui on soov kindlasti kasutada torulahtistavat kemikaali, võiks eelistada aluselisi vahendeid, mille töötlemisega saavad veepuhastusbakterid hakkama.

Tagasi üles