Koolijuhi valik: koondada õpetajaid või kärpida õpilaste valikuvõimalusi

Foto: TPM

Riiklik rahastus soosib suuri gümnaasiume, Tartus on needki hädas. Kui Härma gümnaasiumis jagati jaanuari palgaraha, sai kiiresti selgeks, et palju räägitud palgatõus jõuab vaid nendeni, kelle tasu jäi alla riikliku miinimumi. Nüüd teab direktor Ene Tannberg, kus on probleemi juured.

Riiklike haridustoetuste jaotus on sünnitanud jaanuari lõpust saadik suurt tüli ja külvanud segadust. Õpetajatel oli palgatõusuootus, mida poliitikute lubadused olid tagant õhutanud. Kuid näiteks Tartu gümnaasiumiõpetajate palgaraha hoopis väheneb 5,8 protsenti. Miks ja kuidas, oli tükil ajal segane, sest haridusministeerium oli selgitustega kitsi.

Esmased selgitused, et ka gümnaasiumiõpilasi on 150 võrra vähem, ei olnud ammendavad, sest Tartu haridusosakonna juhi Riho Raave sõnul tuli sellest vaid pool vähenemisest. Teine pool tuli mujalt, klassitäitumuse piirnormi suurendamisest.

Mullu esimesel kaheksal kuul lähtus riik palgaraha arvestamisel, et gümnaasiumiklassis on normaalne 24 õpilast ja pearaha 1134 eurot, kuid sügisest oli täitumusnorm 28 õpilast ja pearahaks õpilase kohta kujunes 980 eurot. Selle aasta esimeseks kaheksaks kuuks on täitumusnorm sama, aga pearaha 1058 eurot õpilase kohta. Uuest aastast tõuseb täitumusnorm 32 õpilasele ning pearaha väheneb 945 eurole õpilase kohta.

Raave nendib, et sedasi saaks Tartus õpetaja keskmist palka tõsta vähem kui protsendi.

Pidevad muutused

Ene Tannbergi juhitavas Härma gümnaasiumis oli palka võimalik tõsta vaid neil, kellel see jäi alla miinimumi. «Kes seni said 730, saavad 800, teistel jäi samaks. Meil palgafond ei võimalda teistele juurde maksta,» ütles Tannberg.

Miks palgatõus kõigini ei ulatu, sai Tannbergile selgemaks siis, kui haridusminister Jaak Aaviksoo käis koolis külas. Siis vaadati üheskoos arvudele ja tabelitele otsa ning arutati asja kaks tundi.

«Nüüd sain selgemaks ka, et probleem on õppekavas, aga mitte meie kooli õppekavas, vaid Eesti riiklikus õppekavas,» ütles Tannberg. «Kui 2011. aasta septembris hakkas uus õppekava kehtima, olid rahastamistingimused teised. Siis oli klassi arvestuslik täitumusnorm 24 õpilast, iga õpilane üle selle tähendas lisaraha.»

Õppekava nägi ette suure hulga valikainete pakkumist ja seda Härma kool ka tegi. Kui õpilased kooli astusid, anti neile lubadusi. Kuid nüüd, kui see lend lõpetab, on rahastamise tingimused oluliselt muutunud. Uuest mudelist hakati rääkima 2012. aasta lõpus, muudatused on olnud kiired, aga õppekava ei saa õpilaste jaoks muuta käigu pealt, nentis Tannberg.

«Kõik gümnaasiumid on väga suurtes raskustes. See on, miks me ei saa tõsta õpetajate palka. Ja nii lihtne see asi ongi,» sõnas ta.

Härma kooli võib Tartu mõistes pidada väikeseks gümnaasiumiks, kuid raskustes ja rahulolematu on uue rahastamiskorra tõttu ka suur Treffneri gümnaasium, kus on viis paralleeli ja klassis õpilasi 36 ehk riiklikust uuest normpiirist enam.

Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer tõdes, et tema arusaamise järgi võtab ministeerium praegu arvestuse aluseks minimaalsed riiklikust õppekavast tulenevad nõuded. «Aga uue riikliku õppekava järgi tuli õpilaste valikute arvu suurendada, selle töö oleme koolides ära teinud ja selle töö viskame nüüd prügikasti,» selgitas ta rahulolematust, mis on seda suurem, et ministeerium jättis muudatuste plaanid varakult tutvustamata.

Põhikoolid vajavad abi

Nädala eest reedel avas haridusminister Aaviksoo pressikonverentsi sõnadega «müra ja usaldamatust on siginenud palju» ning võttis siis selgitada ka riigi valikuid ja põhjendusi uue rahastamismudeli väljatöötamisel. Selle järgi saavad omavalitsused riigi haridustoetust õpetajate palkade maksmiseks erineva koefitsiendiga.

Tartu ja teiste suurte linnade puhul on see üks, väiksematel omavalitsustel, kes haridusministeeriumi hinnangul vajavad rohkem toetust, on koefitsient suurem.

Ometi on rahulolematud nii Tartu suured kui ka väikesed gümnaasiumid, aga ka näiteks Räpina, Tõrva ja Tallinna koolid.

«Jah, alla saja õpilasega gümnaasiumidel ei ole toetus nii suur, kui vaja, ja kohalikud omavalitsused on sunnitud juurde maksma,» nentis

Aaviksoo. «Aga meie prioriteet on, et me hoiame kodulähedast põhikooli. On valdu, kus on vaid üks kool, ei ole kuhugi mujale minna. See on poliitiline valik, selle eest olen valmis seisma. Teine valik on olnud tugevad gümnaasiumid. Efektiivsed, kvaliteetsed kolme suunda pakkuvad täiskomplektis gümnaasiumid, need on need, kus on Eesti tulevik.»

Veel rõhutas minister õpetajate palga ebavõrdsuse vähendamise vajadust, mis tähendab, et need, kes on seni olnud suhteliselt paremini makstud, saavad juurde vähem.

Linnapea Urmas Kruuse on õpetajate palgaraha pärast saanud enda sõnul hulga halle juukseid juurde ja tema nördimus on paljuski ajendatud sellest, et Tartu on koolivõrku korrastanud, siinsed koolid on andnud head haridust, kuid ometigi tuleb kärbe.

«Riik toetuse andjana saab garanteerida kõikidele omavalitsustele õpetaja ametikoha kohta keskmiselt 800 + 20% ehk vähemalt 960 eurot,» on Postimehele selgituse andnud haridusministeeriumi nõunik Piret Sapp. «Ametikohapõhisele toetusele lisaks on kavandatud tasandus- ja toetusfondi eelnõus anda Tartu linnale, kes on alustanud koolivõrgu korrastamisega, lisaraha 5,1% õpetaja tööjõukulude toetusest. See tööjõukulude toetuse maht ei kajastu pearahas.»

«Õige on see, et Tartu on reforminud,» ütles Aaviksoo. «Võrreldes Tallinnaga on täiesti öö ja päev. Samal ajal on tõsi ka see, et Tallinnas on õpilasi ühe õpetaja kohta rohkem kui Tartus. See on igati õigustatud. Tartus on võetud ametisse õpetajaid selleks, et tagada rohkem, kui õppekava ette näeb. Ma ei taha seda hukka mõista, aga siis tuleb arutada, kes selle kinni maksab.»

Eelmisel õppeaastal oli õpetaja ametikoha kohta Tartus 13,9 õpilast, Tallinnas aga 15,1 õpilast, sel aastal on need arvud vastavalt 14,2 ja 14,7.

Tõmbame koomale

Ministri selgitusel on koolijuhi valik, kuidas ta 800 eurole lisanduva 20 protsenti õpetajate vahel jagab, kellele maksab rohkem, kellele vähem. Aaviksoo lisas, et kaalumist vääriks ka õpetajate palkade avalikustamine.

Niisiis ongi koolide ees küsimus, kas palga tõstmiseks ja säilitamiseks tõmmata koomale õpetajate koosseisu ja suurendada koormusi või vähendada õpilaste valikuvõimalusi.

«Et pakkuda rohkem valikuid, peaksid õpetajad andma rohkem kursuseid. Teine valik on see, et piirame õpilaste valikuid oluliselt, siis saame õpetajate palka tõsta, aga siis hakkame ka õpetajaid koondama. Eks see tegelik elu jääb kahe selle äärmuse vahele,» ütles Tannberg.

Ojaveer koondamisest rääkima ei kippunud, ütles aga küll, et õpetajate koormuse ja tasu vähendamine tundub tõenäoline.

Probleem ei ole sugugi maas ega lõpuni selge.

«Asi on minu jaoks ikka keeruline: minister lubas ju palgatõusu, aga nüüdseks on tulnud hoopis teine retoorika, et meil on teatud määral tasandamist vaja riigi erinevate omavalitsuste vahel. Ma olen sellega päri. Aga küsimus on, miks sellest ei räägitud aasta tagasi,» ütles Ojaveer. «Kuidas tõsta õpetajate palku väheneva eelarve tingimustes, seda ma küll ei oska öelda. Seda peaks keegi mulle õpetama.»

Ojaveer on arvutanud, et neil on koolis 38 õpetajakohta, kuid riikliku õppekava nõuetest lähtuvalt peaks olema 29.

Muidugi ei ole võimalik kirjeldada ühes lauses, kui palju Tartu koolides õpetajatele tegelikult makstakse, sest palgad on kooliti ja õpetajati väga erinevad. Mullu oli ametikoha statistiline keskmine Tartus 1027 eurot, tegelik ilmselt suuremgi, ütles Raave.

«Selles probleem ongi, et Tartu puhul ei saa erilist kasvu enam tulla, kuid ka Tartu õpetaja ootab haridusministeeriumi lubatud palgatõusu,» nentis ta. «Et tõsta, on vaja suuremaid klasse või vähendada ametikohti, st tõsta «efektiivsust» veelgi.»

Viimaste päevade kõneluste taustal loodab Tartu siiski leevendust, kasvõi seda, et mingil määral oleks lubatud gümnaasiumi ja põhikooli palgaraha ristkasutus. Tartu on pannud ette ka klassitäitumuse normi suurendamist.

«Hetkel segane seis kestab,» nentis Riho Raave eile päeval.