Puskariajajad kõnnivad ikka noateral

Vaatamata enam kui nädal peetud läbirääkimistele ei õnnestunud Tartu Postimehel teha puskariaparaadist värsket pilti. Kes oli aparaadi just ära visanud, kes selle sõbrale andnud ja sõber omakorda edasi andnud. Sel pildil on lüpsinõust valmistatud, koduses majapidamises kasutatud puskariaparaat, mis on talletatud Kolkjas vene vanausuliste muuseumis.

FOTO: Margus Ansu

Viinakeetmine kui tulus äri on sajandeid käinud rangete seaduste järgi ja enamasti on kodune puskariajamine olnud keelatud. Sellest hoolimata on samagonni, hundijalavett, lepikuliisut või hansat salamahti ikka tehtud ja tarbitud, seisab Eesti Rahva Muuseumis veebruari lõpuni üleval oleva väikse näituse «Külmarohu aeg» tutvustuses.

Näitus tekitas küsimuse, kas meil veel aetakse puskarit või hakkab see oskus kaduma. Lõuna prefektuuri pressiesindaja Ragne Keisk teatas, et paraku pole tal sel teemal pakkuda ühtegi kõneisikut. «Sain erinevate inimestega rääkides teada, et üha kallinev tooraine ja elekter ning kvaliteetse tööstuse puudumine on sellele tööstusele põntsu pannud,» võttis ta teema lühidalt kokku.

«Kurask, ega puskarit siin enam aeta küll,» ütles ka Vara vallas põldu pidava Kaarli tulundusühistu juht Madis Avi. «Keegi ei viitsi sellega enam jännata ja riigiviin on nii odav!»

Nii õndsat aega kui praegu pole Madis Avi sõnul Vara kandis ja kogu Eestis varem olnudki. «Puid lõhkuva koduabilise palk on päevas 20–30 eurot, arvestage ise, mitu pudelit poeviina selle eest saab,» selgitas ta. «Varem teeniski mees päevas pudeli raha. Nüüd saab isegi pensioni eest kõvasti poeviina.»

Kõik tilkus samagonnist

Nõukogude ajal, kui viin oli kallis ja inimese töö väga odav, aeti Vara kandis päris palju puskarit. «Mu isagi ajas puskarit,» ütles Madis Avi. «No poeg ei toonud talle viina ja teisalt huvitas teda protsess. Isal oli 0,25 hektarit rukki all ja kõik see rukis läks tal samagonniks.»

Nii käis see päevani, kui Madis Avi sai naabritelt äreva telefonikõne: mine ruttu koju, majast tuleb tossu!

«Isa alati kurtis, et tegemise ajal ei saa puskarit proovida,» rääkis Madis Avi. «Tookord oli talle sõber külla tulnud, koos nad seda kraami siis proovisid, kuni jäid diivanile magama. Puskariaparaat läks keema, aur käis muudkui mööda maja ringi. Majas tilkus kõik, nii seinad, laed kui mööbel, samagonnist. See hais oli õudne! Pärast seda ma samagonni enam suhu ei võta ja isal jäi see kah viimaseks ajamiseks.»

Võrumaalgi tehtud põgusa uuringu järgi võis esimese hooga arvata, et puskariajamine on kadunud.

«Ei tiiä siin inämb kedagi, kes teessi,» ütles Võrust paarikümne kilomeetri kaugusel elav julgeolekukaalutlustel anonüümseks jääv vanem mees, kes oma metsa rajatud viinavabriku vahest juba 15 aastat tagasi kinni pani. «Kusta tegi siin elopäiv väega hääd kraami, rüäst. Kui õdagu klähvi är pannit, ollit hummokus terve, kondi es valuta inämp. Nüüd siinkandin puskarit inämp ei aeta, ei taso är, Vene viin ja poodiviin om hulga odavamp. Puskariga om väega pallo tüüd kah.»

Et puskariajamine on seadusega keelatud, jäävad retsept, üksikasjad ja nipid loost välja, kuid töö suuruse mõistmiseks kirjeldas Võrumaa mees lahkelt protsessi. Esmalt tuleb rukkijahust õige püdelusega meski teha, selleks läheb oma pool päeva. Siis pannakse see käärima.

«Külmempäl aol haisas tuu pütt mul kõva kaasõ all puultõist ja läm­mambäl aol nädäli mõtsa all. No siis pannit meskipütüle aurutoro külge, viipütüle tulõ ala ja naksit hum­mogu kellä neläst ajama. Vett läts auru ja jahutamise jaos kõvastõ, uma 25–30 pangi, ja muudkui kütset kõopuid pütü ala mano. Kui viipütt vungi sisse sai, siis nakas aur paukma, nigu olõssi terve mõts jahimehhi täus.»

Hommikul kell neli alanud töö lõppes õhtul kella kuue-seitsme paiku, siis oli tegijal tuju hea ja puskar kaks korda läbi aetud. Paljalt neist meenutustest täitsa lõbusaks muutunud Võrumaa mees soovitas puskariajamise kohta küsida setude käest.

Sama soovitas Mõniste valla Vastse-Roosa külas asuva Metsavenna talu perenaine Marianne Mõttus. «Siinkandis küll ei tea, et keegi veel puskarit ajaks,» ütles ta. Metsavenna talus pakutakse küll pits puskarit, aga selle on valmistanud Leedu suurim alkoholitootja ametlikult.

Pudel hõlma alt

Tea palju, räägi vähe, aga allkirja – ei kuhugi! See nõukogude ajast pärit elutark põhimõte kehtib tänapäevalgi Setumaal, kui küsida seal puskariajamise kohta. «Meil nimetatakse seda kraami hansaks,» tegi Värska vallavanem Raul Kudre kõigepealt põhitõed selgeks. «Vahe on selles, et puskarit aetakse igasugusest kraamist, aga hansat tehakse vaid viljast ning selle joogi kangus peab olema vähemalt 60 kraadi.»

Vallavanema sõnul tehakse sealkandis hansat väga vähe. «Müügiks seda enam ei aeta, meil on hansat oma seto üritusteks väga raske saada,» rääkis ta. «Pakume ikka pidudel pitsikese hansat, oleme sellega kostitanud ka poliitikuid ja keegi pole öelnud, et ei võta, sest see on ebaseaduslik. Hansa käib seto elu juurde. Seni pole meid kimbutatud, hansa on siin selline vaikiv kokkulepe.»

Samasugune kogukondlik kokkulepe on see, et hansaajajaid ei avalikustata. «Tean küll paari inimest, aga ei saa nendeni juhatada,» ütles vallavanem. «Hansat teevad korralikud inimesed, kes annavad sõbrale hõlma alt pudeli. Inimesed ikka natuke kardavad selle asja pärast. Meil ongi selline kokkulepe, et keegi ei tea, kelle vabrik metsas on.»

Põlvamaal Värska kandis maksab pool liitrit hansat 7–10 eurot. Võrumaal Meremäe vallas elav seto sootska Ahto Raudoja pakkus hansa hinnaks 5–7 eurot poole liitri eest.

«Tegijaid ikka on,» märkis ta. «Meil selgitatakse Seto kuningriigi päeval juba paarkümmend aastat ka parim hansameister välja. Osalejaid on, aga tendents on selline, et tehakse uute maitsetega hansat. Õige rukkijoogi, klassika tegijaid saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Ega rahvas maitsega hansat taha, hinnatakse ainult klassikat.»

Ka sootska kaudu ei õnnestunud hansaajajateni jõuda. Mine tea, ehk see muutub, sest Võru instituudis liigub mõte teha poliitikutele ettepanek sealkandis puskari- ja/või hansaajamise seadustamiseks. «See ala on siinse piirkonna traditsiooniline tegevus, mida saaksime turismis kasutada,» selgitas Võru instituudi projektijuht Külli Eichenbaum. «Puskarit võiks ajada ja pakkuda näiteks muuseumis. Praegu ei saa turismitalud seda kraami ametlikult arvega osta, aga kui tootmine oleks seaduslik ja käiks nõuete järgi, siis oleks see võimalus olemas. Müügiks tegemist me ei poolda, puskarit tehakse käsitsi, see on kallis eksklusiivne toode.»

On maitse asi, kas puskar-hansa on eksklusiivne toode või ei. Kindla peale on see ebaseaduslik, alkoholiseaduse paragrahv 7 ütleb, et puskari käitlemine on keelatud ja puskariaparaadi konfiskeerimine kohustuslik.

Tõtt-öelda on Eestis puskarit juba mitusada aastat salaja aetud. Vikipeedia andmetel tekkis meil salaviina ja puskariajamise komme Rootsi ajal, 1645. aastal keelati talupoegadel viina ajada, kuid talupojad ei tahtnud sellest keelust kinni pidada.

1765. aastal andis Vene keisrinna Katariina II välja ukaasi, mille kohaselt tohtisid viina valmistada «ainult aadlikud ja rohkem mitte keegi». Ka Pätsi ajal oli puskariajamine karistatav.

Mullu 27. märtsil plahvatas Kohtla-Järvel ühes elumajas puskariaparaat, inimesed viga ei saanud, aga purunesid naabermaja aknad. Juhtunu uurimiseks alustati kohe menetlust. Maksu- ja tolliamet konfiskeeris eelmisel aastal muu hulgas ka kolm puskariaparaati.

Tagasi üles