Poolteist nädalat tagasi langetas klubi Tartu Maraton raske otsuse: lund lihtsalt ei ole ning Eesti suurim suusasõit jääb ära. Mõned spordisõbrad selle otsusega siiski ei leppinud.
Mõnede spordisõprade jaoks ei jäänud Tartu maraton ära
19. veebruar 2014, 21:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pühapäeva hommikul täpselt kell 9, mil pidanuks kõlama 43. Tartu maratoni stardipauk, vajutasid neli stardinumbrid välja võtnud meest – Jaan Jänes, Kaupo Karja, Jürgo Väli ja Kenneth Koosma – suusakeppidele ning tõukasid end Elva poole teele.
Mis sellest, et varahommikul sadanud kolm-neli sentimeetrit vesist lund kleepus nagu liimiga vana puusuusa talla alla kinni. Ikka vapralt edasi. Siis ei osanud nad veel aimatagi, et finišisse jõuavad nad alles 13 tundi ja 30 minutit hiljem.
Ekstreemsed olud
«Tagantjärele võib võtta möödunut huumoriga, kuid rajal mingit huumorit ei olnud,» tõdes Jaan Jänes, kelle senised lõpuajad Tartu maratonil on jäänud 3:30 ja 3:38 vahele. Nüüd suutsid neli meest selle ajaga läbida vaid veerandi distantsist ja jõuda Harimäele.
Järgnev kahe kilomeetri pikkune laskumine on maratonil suusatajate tõeline maiuspala, kuid mitte sel korral. «Puusuusad polnud õige valik,» nentis Kaupo Karja, kelle sõnul tuli Harimäelt sel korral vahelduvtõugetega alla rassi-da.
Kaasa võetud 10 liitrit joogivett haihtus uskumatu kiirusega ning poolele võistlusmaale Kuutsele kutsusid nad vastu tuttavad, kes tõid jooki ja kehakinnitust. Nelja peale kulus ära vähemalt 20 liitrit joogivett, rääkis Karja.
Mida lähemale Elvale, seda õhemaks muutus lumekiht. Suusad hakkasid veelgi enam edasiliikumist takistama ning jalgadele tekkisid esimesed villid. «Jalgu enam väga tõsta ei jõudnud,» ütles Jänes.
Võeti suusad alt
Palul jäid mehed kolmekesi, sest ühel seltsilisel tuli minna tööle. Seal võeti ka suusad alt ning raja viimase kolmandiku läbisid mehed jalgsi. «Ei tahtnud kottpimedas metsas enam suuskadega koperdada,» tunnistas Jänes.
Karja suusatas maratoniraja läbi ka 2008. aastal, mil Tartu maraton samuti ära jäi. Toona kulus 10 tundi. Sel korral olid olud märgatavalt raskemad. Nii Karja kui Jänes tunnistasid, et korduvalt tekkis küsimus: miks me seda teeme?
«Niisugust nalja rohkem enam läbi ei teeks,» leidis Jänes. Karja oli aga optimistlikum: «Praegu tagantjärele mõeldes, kui maraton peaks taas ära jääma, siis mine tea ...»
Mehed plaanivad oma vägitükist teada anda ka maratoniklubile lootuses, et ehk kingib klubi neile saavutuse eest tavapärase osalejamedali või diplomi. Klubi Tartu Maraton projektijuht Kunnar Karu kinnitas Tartu Postimehele, et vähemalt diplomi saavad nad soovi korral kindlasti.
Suusatajad kõndijaile järele ei jõudnud
«Varastasime stardis päris kõvasti,» tunnistas klubi Tartu Maraton projektijuht Kunnar Karu, kes otsustas pühapäeval koos Marti Soosaarega maratoniraja jalgsi läbi kõndida.
Soosaar ja Karu läksid distantsile mõni minut pärast kella 7 hommikul. «Et liiga pimeda peale ei jääks.»
Ometi jäid nad pimeda peale ja jõudsid Elvasse alles 14 tundi hiljem ehk pärast kella 21 õhtul. Neile kaks tundi hiljem järele sõitma hakanud suusatajad vähendasid küll vahet, kuid lõpetasid siiski veel poolteist tundi hiljem.
Otepää kandis sadas hommikul lund ning Harimäel oli päris kahju, et suusad maha jäid, tunnistas Karu. Seevastu Palul oli käijail kindlasti lihtsam. Enne Elvat läks rada aga ootamatult libedaks ning viimastel kilomeetritel olid mehed nii väsinud, et ei suutnud omavahel isegi rääkida.
Karu ja Soosaar võtsid rajale kaasa võimalikult vähe moona: kahepeale umbes 2,5 liitrit jooki, veidi mustikasuppi ja šokolaadi.
Kõrvalist abi Karu ja Soosaar ei vajanud. (TPM)