Tartlased kinnitasid indiaanlaste päritolu

Ameerika põlisrahvad ei pärine Euroopast. Foto: Allikas: The Nature

Kust teie esivanemad, eellased pärit on? Selle küsimuse peale kehitavad nii keskmine eurooplane kui ka valge ameeriklane ükskõikselt õlgu. Eestlastel ja Ameerika põlisrahvastel paneb see aga südame kiiremalt lööma.

Nii arvavad Eesti biokeskuse DNA-uurijad Mait Metspalu, Kristiina Tambets, Monika Karmin ja Lauri Saag, kes koos rahvusvahelise teadlasterühmaga on Ameerika põlisrahvaste päritolu kohta äsja kinnituse leidnud.

Ameerika põliselanikel on oma päritolu kohta välja kujunenud kindlad uskumused. Oma esiisade pühasid säilmeid ja nende matmispaiku on nad seni uurijate eest kaua ja kiivalt varjanud. Sest mine sa tea, on ju need teadlased vanu konte uurides nii mõnegi pikalt kehtinud arusaama pea peale pööranud.

Näiteks arvati veel kuni eelmise aastani, et põlisameeriklased on kitsalt ida-aasialaste geneetiline alamhulk. Siberist Baikali äärest leitud ligi 24 000 aastat tagasi elanud noore poisi luud aga kinnitasid hiljuti, et põlisameeriklaste eellased olid hoopis segu nii Ida- kui ka Lääne-Euraasia geenitiikidest.  

Eelmisel nädalal mainekas teadusajakirjas Nature ilmunud artikkel kinnitab Ameerika põlisrahvastele aga seda, milles viimased kunagi kahelnudki pole: olete õiged mehed oma esiisade maal. Täpsemalt, et Ameerika põlisrahvaste esivanemad on Ameerika kontinendil järjepidevalt elanud selle asustamisest alates.

Tagasi jääaega  

Viimase jääaja lõpus, umbes 13 000 aastat tagasi tegelesid Põhja-Ameerika rändrahvad korilusega ja küttisid viimaseid mammuteid. Sel ajal viljeldud kultuuri tuntakse tänapäeval Clovise kultuurina.

Muide, mammutid ei surnud välja mitte nende liigse küttimise pärast, nagu pikalt arvati, vaid hoopis tühja kõhu tõttu. Nimelt suutsid need iidsed londilised küll karmi külma üle elada, kuid nende lemmikninaesine, toitainerikkad lilled, mitte. Lilled ja teised lopsakate lehtedega rohtaimed ei hakanud kasvama ka siis, kui kliima taas soojenes.

See oli mitmetele tolleaegsetele suurtele imetajatele surmaotsus, sest vesiseks muutunud maalt kõrreliste näksimisest jäi neile lihtsalt väheks. Nii leidsid teadlased eesotsas Tartu ülikooli ökoloogidega hiljuti iidsete loomade maosisu ja igakeltsaproove analüüsides.  

Põhja-Ameerikas armastasid mammuteid nende viimse kurnatuseni taga ajada ka Clovise kultuuri inimesed. Nende kultuur kadus umbes samal ajal kui mammutidki.  

Clovise mammutiküttide töövahendid olid väga sarnased umbes samal ajal Lääne-Euroopas levinud hülgeküttide, Solutreani kultuuri kandnud inimeste tööriistadega. See pani mitmeid arheolooge arvama, et Clovise kultuuri viljelenud rahvaste esiisad võisid peale jääaega tulla üle Atlandi Euroopast Ameerikasse.

«Jah, üle ookeani minemise hüpotees oli täiesti olemas. Keegi ei saanud öelda ka, et tõmbame selle maha,» rääkis ka Eesti biokeskuse teadusdirektor Mait Metspalu. Clovise kultuuri inimeste päritolu kohta oli lihtsalt võimatu midagi kindlat väita, kuna puudusid geneetilised andmed.

Vana leid andis vastuse

Kuid 46 aastat tagasi leidsid ehitustöölised Montana osariigis ühe pere valdustes tööd tehes juhuslikult Clovise kultuurile omased luust ja kivist odaotsad. Samast leiti sellele kultuurile tüüpiliste esemete kõrvalt esimest korda ka inimsäilmeid.  

Selgus, et umbes 12 600 aastat tagasi soode ja rabade vahel järvede ääres praeguse Montana osariigi südames oli ühel Clovise kogukonnal kurb aeg. Üks nende järeltulija, aasta-pooleteisene poisslaps, suri.

Poiss kaeti punase mineraalvärvi ookriga. Tema kõrvale asetati veel 125 kivist ja luust tööriista. Mõned neist pärinesid ilmselt poisi vaarisadelt. Matmisajal olid need lapsest kuni sada aastat vanemad.

Harukordsest leiust hoolimata ei suutnud teadlased siiani öelda aga midagi põhjapanevat Clovise kultuuri viljelenud inimeste endi ja nende päritolu kohta. Nüüd on aga Eesti biokeskuse geneetikud koos teiste teadlastega uurinud selle poisi genoomi.

Uurimuse esimeste autorite seas on ka molekulaarbioloog Sarah L. Anzick, kelle perekonna maadelt ligi pool sajandit tagasi Clovise väikelapse luud välja kaevati. Sellest ajast peale nimetatakse neid luid teadlaste seas Anzick-1. Ühtlasi on Anzick-1 genoom esimene ja ainus iidse põlisameeriklase täielikult järjestatud genoom maailmas.  

«Vana DNA uurimise teeb raskeks see, et tavaliselt saadakse seda kontidest kätte väga vähe ja see on väga katkine,» selgitas Mait Metspalu. «Veel kümme aastat tagasi suudeti vanast DNAst kätte saada vaid emaliinis päranduvate mitokondrite pärilik materjal. Umbes viimase viie aastaga on tehnoloogia arenenud nii palju, et kokku on võimalik panna ka terve genoom.»

Genoomi võib piltlikult võrrelda ühe populatsiooni rahvamuuseumiga. «DNA emaliinide uurimine on genoomi seisukohalt sama kui minna Eesti Rahva Muuseumisse ja haarata sealt üks õllekapp, sellega tänavale tormata ja üritada siis ühe kapa järgi aru saada, kuidas eestlased kartulit kasvatasid ja milline oli nende eluolu üldiselt. Genoom on aga kogu muuseum,» võrdles Metspalu. «Lähed sinna, vaatad õllekappa, aga selle kõrval näidatakse sulle ka seda, kuidas vanasti jahu tehti, kartulit kasvatati, leiba küpsetati.» Sisuliselt kannab genoom infot kogu populatsiooni põlvnemise loo kohta.

Vanima põlisameeriklase Anzick-1 genoom pandi kokku küll Taanis, ent teiste hulgas tegelesid selle analüüsimise ja teiste populatsioonidega võrdlemisega ka Eesti biokeskuse teadlased.

«Meil on praktiliselt terve maailm külmkapis,» lausus Metspalu. Eesti biokeskuses on geeniuurija sõnul tõesti mitu toatäit külmkappe, milles ligi 30 000 DNA-proovi umbes tuhande eri populatsiooni esindajatelt.

Iga vastus avab uusi küsimusi

12 600 aastat vana genoomi järjestamisega lükkasid teadlased lõplikult ümber hüpoteesi, et Ameerika põlisrahvaste vahetud eellased võisid olla pärit Euroopast. «See on sada protsenti Ameerika põlisrahvaste kantud kultuur,» kinnitas Metspalu.

«Clovise kultuuri esindanud poisi genoom ei ole kuidagi sarnane eurooplaste omaga. Kõige lähedasemad sellele on just tänapäeva põlisameeriklased ehk indiaanlased,» jätkas ta. «Nende eellased olid aga pärit Ida-Aasiast, kus toimus varasem segunemine Ida- ja Lääne-Euraasia geenitiikide vahel,» laususid Mait Metspalu ja Monika Karmin justkui ühest suust.

«Tuli välja, et indiaanlased on oma esiisade maal elanud järjepidevalt ja Anzick-1 genoom näitab, et teda võib pidada 80 protsendi tänapäevaste indiaanlaste otseseks eellaseks,» lisas biokeskuse vanemteadur Kristiina Tambets.

Kuid Metspalu rõhutas, et teadustulemused ei anna enamasti lõplikku tõde. Pigem tekitavad vastused uusi küsimärke. Nii kehtib ka kõnealuse uuringu kohta kaks võrdset mudelit.  

Esimese järgi jagunesid indiaanlaste esivanemad Beringi maismaakitsuse kaudu Ameerikasse sisenedes kaheks: ühte harusse jäid need, kes praegu elavad Põhja-Ameerika põhjaosas, ja teise harusse kõik ülejäänud, kes elavad Arktikast allpool. Selle mudeli järgi on Anzick-1 just viimaste otsene eellane.

Teine mudel näitab jällegi, et Anzick-1 kuulub kõigi põlisameeriklaste otseste eellaste sekka ehk Anzick-1 on ka nende põlisameeriklaste eellane, kes elavad Arktikas. Ent need, kes Arktikas elavad, on segunenud ka järgnevate Siberist tulnud asustamislainetega.

«Meil on kaks mudelit, mis sobivad mõlemad sama hästi uuringu andemetega,» sõnas Metspalu ja lisas: «Teadus, nagu ka elu, ei ole alati üheselt mõistetav.»