Enriko Talvistu: Tartu enda oma Vasjuki

Kunstiajaloolane Enriko Talvistu. Foto: Margus Ansu

Alles see oli, kui Tartu raehärrad rahastasid linnakassast tuhande euro ulatuses Rock Summeri mälestuskontserti, mis juba algteadmiste ja ennustuste järgi oli määratud pankrotti minema.

Nii ka läks ning Tartu linna reklaam ühes sellega.

Nüüd on linnas valitsevasse koalitsiooni murdnud sisse järjekordsed soolapuhujad (alias spindoktorid).

Juba mullusügisestest valimistest alates käib jutt teatud kultuurilinnakust Raadil. Eks ole ennegi kirjutatud teemal, kuidas ekslinnapea Andrus Ansip andis järele teatud survetele ning asus tagama Eesti Rahva Muuseumi linna perifeeriasse viimise ideed.

Nüüd on see rong juba läinud ning seinad kerkivad mis mühin. Las olla!

Küsimus on selles, et kes seal äärelinnas käima hakkavad. Lõbusama poole pealt ütles üks tuttav, et näituse avamise veini ei saa seal ju nautimas käia, kuna tuleb minna ja tulla autoga. Temal jääb sealsetel näitustel ilmselt käimata.

Kätt südamele pannes pole ka ise sealset betooni kerkimist nautimas käinud, ehkki nutikamad kinnisvaraarendajad, nagu tarbijate kooperatiiv, juba sokutasid sinna üle jääva Elmar Kitse pannoo endise restorani Tarvas ruumidest ning nüüd on neile jäänud vabad käed kogu kvartali lammutamiseks ja ümberehitamiseks. Hea, et nad ei suutnud oma propagandakampaaniat rahvuskultuuri päästjatena (justkui Jakob Hurtadena) välja näidata, nagu see esialgu nende mõtetes oli planeeritud.

Niisiis, kui mõnel mälu-uurijal, nagu Endel Tulvingul, või mõnel trükimasinate säilitajal, nagu Lemmit Kaplinski trükimuuseumis, jääb materjali üle, siis ikka rahvamuuseumisse. Seal ju uus maja kerkimas ning Juhan Liivi pintsaku (see vist algselt Estonias) kõrvale mahub veel palju, palju.

Linnavalitsusel on oma mure: kuidas põhjendada kultuuri surumist Roosi tänava otsa. Garnisoni krunt ulatub ju tegelikult lähemale, Raekoja tänava otsa, aga ikkagi need lagunenud angaarid Roosi tänava otsas on tulevasele suurmuuseumile, kus külastajaid ei pruugi alati nii suurel hulgal olla, palju lähemal ning tekib «äkki» justkui «sünergia». Äkki tuleb see üks ja ainuke.

Nüüd on aga linnavalitsuse lemmiklapse, loomemajanduskeskuse munafarmi munetud uus muna, mis kannab filmivõttepaviljoni nime. Tunnen, kuidas mõnigi tuttav filmiinimene oma nahkpintsaku põuetaskus minu vastu nuga ihub. Ja selle paviljoniga läheb kaasa ka see Elvast pärit linnapea. Mitte et Elva oleks halb, aga mõtteviis on provintslik.

Loomulikult on ju tore, et lisaks Rock Summeri toetamisele anname peale kahesaja tuhande euro (summasid nimetati Madis Ligi küsitud Kuku raadio «Linnatunnis» 13. veebruaril) ühele Supilinna-teemalisele lastefilmile. Garandiks olla sealjuures olnud Eesti Filmi sihtasutuse vastavasisuline heakskiit – sic! Samas näeb linnapea Urmas Kruuse vaimusilmas sellest filmist johtuva tulu korral ikka edasi järgmiste filmide finantseerimist.

Ehk oleks mõistlikum uurida, missuguseid tulusid Eesti filmid, sealhulgas lastefilmid toodavad. Aga Kruuse näeb juba vaimusilmas ette 10–40 protsendini ulatuvaid tulusid. Selle kõrvale teevad noored Kalevi tänava loomemajanduslased aga oma kultuurilinnaku Roosi tänava äärde, millest esimesena kerkib võttepaviljon.

Loomulikult on Tartu linnavalitsus harjunud plekist kaubanduspaviljonidega kusagil linna veeres. Sellest lähtuvalt tekib arusaamine, et küllap filmiinimesed on samasugune kaubamajarahvas. Paneme letid sisse ning muudkui müüme.

Kahjuks moodustab filmitööstuseks vajalik tehnika, butafooria, laod jms rohkem kui kolm neljandikku või enamgi võrreldes plekkangaari maksumusega. Muidugi võib selline võttekeskus luua umbkaudu sada töökohta, aga kust neid töötajaid võtta. Tartus neid praegu ei ole, läheb pigem ära ning kunstikool juurde ei tooda.

Filmiinimeste optimism teemal, et küll tuleb inimesi, kui vaid paviljon on, eeldab, et igal nädalavahetusel tuleb uus seltskond mingit linateost (mitte ainult lastefilmi) üles võtma. See viimane tööaja sagedus pärineb linnapea Kruuse sedastustest. Pidagem loomulikult siinjuures silmas rahvusvaheliste ühenduste sagedust Tartu linnast väljapoole riigi piire.

Siinjuures tahakski linnapeale soovitada raamatukogust laenata teost «12 tooli» ning lugeda sealt peatükke Vasjuki maleklubist. Sealgi räägiti rongide ja lennukite liiklusest maailmast Vasjukisse (naer!).  Võimalik, et linnapea ei tea selle olemasolust, siis kulla bibliotekaarid, juhatage teda.

Ükskord oleks mõistlik kodulinna pürjelitest raehärradel aru saada, et selle Emajõe-äärse linna heaolu, olgu kasvõi kultuurile silmi tehes, ei seisne mitte laadatraditsioonides, puhastes tänavates või kultuurilinnakutes, vaid ennekõike ülikooli(de)s.

See, kuidas siduda ülikooli- ja kliinikumilinnakud Maarjamõisas või Tähtveres kesklinnaga kergliikluse variandis või kuidas pääseb üle raudtee peale Riia raudteesilla ja õnnetu Näituse tänava, on tähtsam kui kultuurilinnak Roosi tänaval.

Viimase mõtte elustamiseks pole aga tehtud linnavalitsuses ei kippu ega kõppu. Neljapäeval volikogus on aga arutlusel muud kultuuriteemad. Küllap see Roosi tänava kutuurilinnak jääb samasugustesse kaugustesse kui Annelinna oma.

Homme kolin Tartust ära Elvasse. Seal vähemalt on kõik nii kuis on.