Andrus Saare: otsustamatuse traagika Luunja valla näitel

Andrus Saare Foto: TPM

Kõige rohkem on Eestis pisikesi omavalitsusi. Koolidest kõneldes tähendab see, et enamikus kooliga omavalitsustes on keskmise või väikese suurusega põhikoolid. Vaid 94 omavalitsust peavad gümnaasiumiastmega kooli.

Tugeva maapõhikooli eesmärk võiks olla, et klassis on keskmiselt kümme õpilast – sellest lähtub toetuse jagamisel muide ka riik.

Gümnaasiumiastmes (10.–12. klass) saab sama pisikeste klasside korral õppekava täita vaid täielikus miinimummahus – tegelikult ei suudaks selline kool pakkuda oma noortele valikaineid ega õppekavavälist tegevust. Meil on aga jätkuvalt omavalitsusi, mille koolide ühes klassis või vanuseastmes on gümnasiste keskmiselt 12 või vähem. Selliseid omavalitsusi on 26 ja nende seas on ka Luunja vald oma keskkooliga.

Muide, Luunja keskkoolist Hugo Treffneri gümnaasiumi ukseni on 11 kilomeetrit ja 19 minutit sõitu.

Nagu väike lasteaed

Luunja volikogu osa liikmete soov pidada gümnaasiumiastet nii nüüd kui ka tulevikus, on poliitilises ja emotsionaalses plaanis mõistetav. Väikses omavalitsuses on muutust nõudvad otsused sageli rasked tulema.

Gümnaasiumiastmes on lapsi vähem kui mõnes pisikeses lasteaias, kuid gümnaasium on ühtaegu nii sümbol kui ka poliitiline koorem. Kardetakse, et gümnaasiumiastme sulgemisel muututakse «vähem» vallaks või ei valita võimulolijaid järgmistel valimistel enam tagasi.

Isegi kui lapsi enam peaaegu pole, on gümnaasiumiastme sulgemise otsust vallarahvale valus ja ajamahukas selgitada.

Argumendid, et see lubab põhikoolile minevaid ressursse märkimisväärselt kasvatada, õppematerjali soetada või õpetajate palka tõsta, muutuvad kooli sulgemise juures ebaoluliseks. Gümnaasiumiastme kaotamine on kellelegi ikka negatiivse tähendusega. Et hirmud saaksid maandatud, on vaja võimekaid vallajuhte.

Praeguse, kokku kuivava kooli status quo säilitamine võimaldab volikogu liikmetel taganeda vastutusest Luunja valla gümnaasiumiõpilaste hariduse eest. Ei arvestata seda, et hingitsev gümnaasiumiosa peegeldab negatiivselt ka põhikoolile, vähendab lapsevanemate usaldust nii kooli kui ka valla vastu.

Ometigi tuleb vallavalitsejatel mõista, et loosungist «Pakume gümnaasiumiharidust!» pelgalt ei piisa. Vallavalitsuse ja volikogu roll on palju laiem. Nende kohustus on analüüsida ja selgitada vallarahvale, milliseid valikuid ja millist kvaliteeti suudame pakkuda ning milline on gümnaasiumiastme pidamise hind – miks on otsustatud põhikooli tugevdamise asemel hoida Tartust kiviviske kaugusel jätkusuutmatut gümnaasiumi.

Koolijuht vaatab tulevikku

Meie valdavalt pisikestes omavalitsustes käib haridusspetsialisti palkamine paljudele lihtsalt üle jõu. Haridusvaldkonna juhtimine on väikeses vallas sageli vallavanema pärusmaa. Koolijuht on kogukonnas sageli kõige targem kohalik haridusekspert, kes suudab riiklikku ja kogukondlikku hariduspoliitikat sidestades pakkuda välja õpilastest lähtuvalt parimad ja jätkusuutlikumad lahendused.

Rahvusvahelised uurimused kinnitavad, et koolijuhid avaldavad suuremat mõju õpilase edasijõudmisele, kui neile on antud vabadus otsustada nii personali kui õppekorralduse üle. Seega vajab Eesti koolijuhte, kes julgevad vaadata realistlikult tulevikku, koolijuhte, kes on enam arendajad kui administraatorid.

Luunja koolijuht on teinud põhikooliosa tugevdamisel ka vallavanema sõnul ära tunnustust vääriva töö. Suurim tunnustus koolijuhile oleks volikogu ja vallavanema poolt koolijuhti usaldada, kuulata ja koostöös ette valmistada Luunja valla õpilaste ja tugeva koolivõrgu tarvis jätkusuutlikke otsuseid. Kahjuks on praegu juhtumas Luunjas vastupidine: visiooniga koolijuht varsti enam kooli ei juhi.

Kuid selliseid otsuseid tehes unustab vald olulisima: gümnaasiumihariduse jätkusuutlikkusele antakse hinnang hääletades jalgadega. Selline hääletamine nakkab aga kahjuks ka torukooli alumisele otsale.

Luunjas on gümnaasiumiõpilased otsustanud gümnaasiumiastme sulgemise kasuks juba enne volikogu.

Tuginedes õpilaste rändestatistikale (2012/2013. õppeaasta), omandas Luunja keskkoolis gümnaasiumiharidust vaid umbes 20 protsenti oma valla õpilastest. Neli õpilast viiest on Luunjas põhikoolis õppimise järel otsustanud minna teise omavalitsusse, suurematesse, valikuid ja sotsiaalset keskkonda pakkuvatesse gümnaasiumidesse ja kutsekoolidesse.

Hariduspilk kaugemale

Välja on kujunenud hea indikaator, mis osutab omavalitsuse võimele haridust juhtida. See on õigel ajal vajalike otsuste tegemine ning Luunja puhul on näitaja gümnaasiumivõrgu korrastamise otsus või selle puudumine.

Aastate pärast tunnustame neid kohalikke omavalitsusi, kes on suutnud selgitada volinikele ja oma elanikele muudatuste vajalikkust ning jõudnud ka otsusteni.

Perioodil 2010–2013 on gümnaasiumivõrgu korrastamise otsuseid teinud 28 omavalitsust. Kõige laiaulatuslikumalt on gümnaasiumivõrgu korrastamise otsuseid teinud Tartu linn. Hea poliitiku perspektiiv ulatub kaugemale neljast aastast ning haridus on valdkond, kus praegu tehtud otsuse või otsustamata jätmise vilju lõikame veel kaua.

Olukorras, kus riik on võtnud suurema vastutuse gümnaasiumihariduse andmise eest, on omavalitsuste ülesanne keskenduda eelkõige tugeva põhikoolihariduse andmisele.

Kui omavalitsuses on juba tugev gümnaasiumivõrk, siis pole ju hullu, kuid kuri on karjas, kui otsustamatusega gümnaasiumiastmes õõnestatakse kõige tähtsama haridusastme – põhikooli – tulevikku ning sellele tähelepanu osutajatest püütakse igal moel lahti saada.

Tartu Postimees kirjutas: Martin Pau, «Luunja koolijuhi tool kõigub», TPM, 14.1, «Maavalitsus huvitub Luunja kooli tulevikust», TPM, 20.1, «Luunja hoiab keskkooli säilitamise ideed», TPM, 29.1.