Tartu kunstimuuseum on tundunud alati pigem staatilisena, kindlate väärtuste esindajana, mis aga samuti kui igasugune muu pikka aega kestnud tegevus nõuab aeg-ajalt ülevaatamist ja küsimuste esitamist, sellest lihtsalt ei pääse.
Muutusi on võimalik ette võtta erineval viisil. Uus direktor valis kiire ja radikaalse viisi, ja see, kuidas tegevus on meedias kajastunud, on muuseumi tuntusele ilmselt kasuks tulnud.
Usun, et on palju inimesi Eestis, kes ei teadnudki, et Tartus on kunstimuuseum, nüüd igatahes teatakse. Muide, on palju neid, kes ei tea, et Eesti kunstimuuseum on olemas, nii et seda ei maksa südamesse võtta.
Igasugune diskussioon meedias, nii kunsti kui ühiskondliku tähenduse seisukohalt, on muuseumile kasuks. Muidugi, üksteise nügimine meediat kasutades on mulle alati ebameeldiv olnud.
Minu meelest on veel vastamata küsimus, mis edasi. Mind huvitaks diskussioon, mis sealt edasi liigub. See, kas näitusekava on tasakaalustatud või mitte (natuke ajalugu, natuke uut), on formaalne küsimus.
Praegu on hea võimalus edasi minna suurematel tulevikuteemadel ja mitte takerduda isiklike kinnismõtete võrku. Ei tohiks karta ka suuri sõnu nagu muuseumi roll, rahvusvaheline muuseumieetika koodeks, aatelisus jne.
Näiteks võiks küsida ka nii: kui meil on hirm, et Euroopa Liidu dokumendid on üha rohkem majandus- ja tulukesksed, et loovuse (kultuuri) mõiste on neist kadunud ning et see tendents on juba ka kohaliku mõtteviisina selgelt märgatav, siis mida saaks teha Tartu kunstimuuseum, et kohalikul kultuuril üldse mõtet oleks?
Aga võib-olla peaks enne seda konsulteerima Tartu Vaimuga …