Sirje Helme: muutused ja diskussioon tulevad muuseumile kasuks

Sirje Helme

FOTO: Artur Sadovski

Alustuseks niipalju, et ma kindlasti ei soovi kommenteerida Tartu kunstimuuseumi sisekliimat, ei kolleegi ega eraisikuna. Muuseumi uuenemise küsimus on aga nii vana, kui mina mäletan ennast kunstimaailmas, ja see ei puuduta mitte ainult Tartu kunstimuuseumi.

Muuseumide roll ja tähendus on viimastel kümnenditel muutunud nii kiiresti (ka Eestis), et on lausa raske üles märkida neid ideid, mis pidevalt esile tulevad ja taas kaovad.

Olles aastaid võtnud osa Euroopa muuseumide foorumi tööst, olen näinud nii digitaaltehnika suurt vaimustust, arutlusi virtuaalsest muuseumist, elamusmuuseumist ja osalusmuuseumist, siis taas tagasipööret kogumispoliitika olulisuse juurde, eheduse juurde jne.

Küsimused, mida on esitanud Rael Artel, on samad, mida on esitatud kümneid aastaid ja paljudes Euroopa muuseumides, diskussioone hoitakse elus pidevalt üha uute vaatenurkade abil.

Asi pole selles, et areng iseenesest oleks vajalik – usun, et Alte Pinakothek (nimekas kunstimuuseum Münchenis – toim) oleks väga külastatav ka ilma kümnete elamusprogrammideta –, küsimus on muuseumide pidevas kriitilises enesereflektsioonis, millest on ju palju kasu olnud.

Edukad on need muuseumid, kus pidevalt on õhus küsimus, miks ma seda kõike teen. Kunstimuuseumid on veel eraldi tähelepanu all, sest nende väljapanek huvitab eriliselt elavaid kunstnikke ning vahekord mälu ja praegusajas tegutseva kunstivälja vahel on ju tavaliselt elavate kasuks.

Mitte et see natuke lühinägelik poliitika poleks – noored kunstnikud, kes 1960. aastatel kõikide revolutsioonide tuhinas ka muuseumide sulgemist nõudsid, oleks ilmselt praeguste vanahärradena päris kurvad, kui nende töid kusagil säilinud poleks ja ühiskond neist õieti midagi ei teaks.

Nüüdiskunsti toimimiseks on palju võimalusi, see ei toimu ainult muuseumis. Aga kunstimuuseum, eriti kui see on linna ainus kunstimuuseum, peab kahtlemata ennast meie kaasaegse kunsti väljal vajalikuks muutma.

Tartu kunstimuuseum on tundunud alati pigem staatilisena, kindlate väärtuste esindajana, mis aga samuti kui igasugune muu pikka aega kestnud tegevus nõuab aeg-ajalt ülevaatamist ja küsimuste esitamist, sellest lihtsalt ei pääse.

Muutusi on võimalik ette võtta erineval viisil. Uus direktor valis kiire ja radikaalse viisi, ja see, kuidas tegevus on meedias kajastunud, on muuseumi tuntusele ilmselt kasuks tulnud.

Usun, et on palju inimesi Eestis, kes ei teadnudki, et Tartus on kunstimuuseum, nüüd igatahes teatakse. Muide, on palju neid, kes ei tea, et Eesti kunstimuuseum on olemas, nii et seda ei maksa südamesse võtta.

Igasugune diskussioon meedias, nii kunsti kui ühiskondliku tähenduse seisukohalt, on muuseumile kasuks. Muidugi, üksteise nügimine meediat kasutades on mulle alati ebameeldiv olnud.

Minu meelest on veel vastamata küsimus, mis edasi. Mind huvitaks diskussioon, mis sealt edasi liigub. See, kas näitusekava on tasakaalustatud või mitte (natuke ajalugu, natuke uut), on formaalne küsimus.

Praegu on hea võimalus edasi minna suurematel tulevikuteemadel ja mitte takerduda isiklike kinnismõtete võrku. Ei tohiks karta ka suuri sõnu nagu muuseumi roll, rahvusvaheline muuseumieetika koodeks, aatelisus jne.

Näiteks võiks küsida ka nii: kui meil on hirm, et Euroopa Liidu dokumendid on üha rohkem majandus- ja tulukesksed, et loovuse (kultuuri) mõiste on neist kadunud ning et see tendents on juba ka kohaliku mõtteviisina selgelt märgatav, siis mida saaks teha Tartu kunstimuuseum, et kohalikul kultuuril üldse mõtet oleks?

Aga võib-olla peaks enne seda konsulteerima Tartu Vaimuga …

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles