iDeal kampaania

Heie Treier: Tartu kunstimuuseumi küsimused ja dilemmad

Heie Treier

FOTO: Peeter Langovits

Jälgides Tallinnast Tartu kunstimuuseumi näituse «Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?» tormilist retseptsiooni, tekkis tunne, et näitus on juba nähtud.

Siiski soovitan kõigil minna ise vaatama – see on mõtlemapanevam, kui fragmenteeritud ja selektiivne meedia saab kajastada.

Näitusest

Esmalt kiirkorras sellest, mis vaatepilt avanes viltuses majas. Tegu on terviknäitusega, mis on eksponeeritud läbi kolme korruse saalide ning koridorides. Iga osa on rangelt allutatud tervikule – ükski osa ei esinda vaid iseennast. Näitust võiks nimetada visuaalseks kunstiteaduseks. Formaadi eelkäijad olid 1990. aastatel Ants Juske kuraatorinäitused, mida saatsid tormilised kajastused.

Väljapanekuga kaasneb «inimkeelne», st laia publikuga kommunitseeruv kataloog, mis täidab ka pedagoogilise vihiku rolli. Kataloog sisaldab lisaks üldpealkirjale ja saalide küsimustele kümneid lisaküsimusi, millele külastaja peaks vastama.

Aga see kõik jääb õhku, sest muuseum vastuseid ei kuule – külastaja võtab kataloogi ju koju kaasa. Nii tundubki, et muuseum kommunitseerub pigem iseendaga, kutsudes publikut osa saama oma sisemonoloogist. On teatud meetod suhtlemiseks delikaatses olukorras: ära esita seisukohti, vaid ainult küsi.

Uue direktori Rael Arteli kohalolek on jõuline. Ta esindab praegust «direktorite põlvkonda» – teatavasti on mitu kunstiasutust saanud hiljuti noore juhi.

Kuidas uues olukorras tulla toime koolis õpitud kriitilise teooriaga, st võimukriitikaga? Selle üks kasutusviise on, nagu selgub, hoopis enesekehtestamine.

Näitusel on kolonialismi tuba suunatud ilmselt asutuse sissepoole, vähemalt meedia põhjal jääb olukorrast mulje kui kolonisatsioonist. Seal võib hakata aga kahju nii «koloniseeritavast» kui ka «koloniseerijast», mõlemal parimad kavatsused eriala suhtes.

Põlvkondlikku tendentsi markeerib kunstnik Flo Kasearu, kes on samuti omaenda majamuuseumi direktor – kunstiprojekti korras.

Rael Artel toetub viltuse maja näitusel mõneti Flo Kasearule, võttes temalt üle hirmude analüüsi teema ning lastes tal end kunstiprojekti korras ametisse «pühitseda». Salarituaali on filmitud turvakaameratega ning me ei näe, kes on pühitseja isik või mis jumalate poole nad palvetavad.

Kataloogi tekstianalüüs ütleks, et tekstid on kirjutanud üksainus isik, ehkki paari teksti all on autoritena erinevad nimetähed.

Et näitust esitatakse protsessina – paaris saalis palutakse publikul ikkagi hääletada –, oleks huvitav, mida muuseum teeb saadud informatsiooniga edasi. Nn eluküsimus («Millised on need teosed, ilma milleta ei saa elada?») on ju selgelt irooniline mineviku kunsti suhtes ja sõnastatud näituse defineeritud «koloniseerija» poolt.

Kontekstist

Mõeldes intensiivselt kaasa Tartu kunstimuuseumi teemadele seoses võimuvahetusega, võib tagamaid näha palju sügavamal kui ühe mäluasutuse personalivalikus.

Kui käsitleda Tartu linna tervikuna mälupoliitika seisukohalt, tundub seal valitsevat erinev koolkond, mis toetub (mineviku mõjul?) võib-olla Pariisi mälupoliitikale ja Lõuna-Eesti leebemale meelelaadile (Valdur Mikita bestseller «Lingvistiline mets» on sündinud just Lõuna-Eestis). Kas võiksime võtta mingi hoopis teise vaatenurga Tartu mõistmiseks, püüdes olla hermeneutik?

Tartu valikud 1990. ja 2000. aastatel on keskendunud nõukogude korra (ehk kolonialismi) ülekohtu ja vägivalla tühistamisele sõjaeelse visuaalkultuuri taastamise kaudu. Kalevipoja ja Gustav II Adolfi monument. Konrad Mägi ateljee trotslik töötamine samades ruumides, kus oli kunagi Pallase kool. Vana Pallase hävinud koolimaja asemele ehitatud ärikeskus nimega Pallas.

Ja märguandmine kollektiivsest mälupoliitikast, millest pärnakad ega tallinlased aru ei saa – Pierre’i kohvik Raekoja platsil ja vana Werner pakkumas prantsuslikku gurmeed.

Sõnastaks seda kui lähtumist prantsuse kultuuri kunagise hegemoonia mälupoliitikast: Académie de la Grande Chau-

mière töötab Pariisis samanimelisel tänaval edasi nagu 1930. aastate lõpus Pärsimäe ajal. Kui võrrelda Eugène Atget’ fotosid Pariisist ja Chris Rau-

schenbergi fotosid Atget’ järgi 100 aastat hiljem, siis – Pariis väärtustab oma minevikku!

Tulevik minevikul

Ootamatult haakub selle teemaga Kai Kaljo näitus «Isa kirjad» Tartu kunstimajas. Ri-chard Kaljo kunst ja kirjutusviis 1970. aastatel esindab prantsuse estetismi, millesse sekkub muude kultuuride kolonisatsioon ning mille aluspõhjaks on ikkagi eesti talurahvas ja maakultuur.

Kai Kaljo sai 2013. aastal isa kirjade põhjal Tartu vaateid filmides kohati kätte sõjaeelse visuaali – tänu selle vahepealsele taastamisele algkujul (nt Gustav II Adolfi kuju). See on teadlik mineviku väärtustamine, millele ehitada tulevikku.

Dilemma on eesti kultuurile tüüpiline: kolleegid räägivad eesti keeles, aga esindavad eri kultuuritaustu ja filosoofilisi koolkondasid, mis normaaljuhul rahvusvaheliselt samuti kakleksid või keelduksid suhtlemast.

1940. aastatel põrkusid poliitikas ja kunstis prantsuse aristokraatlik estetism ja individualism ning marksistlik töörahva kultus ja kollektivism. Eesti traagika on selles, et siin põrkuvad suurrahvaste koolkonnad ja mõtteviisid «kodustatud» kujul väga väikesel territooriumil ja samas keeleruumis. Kuidas sellega siis toime tulla?

Viltuse maja näitusesaalis nimega «Eluküsimus» ripub Nikolai Triigi maal 1910. aastast. Pildiallkiri ütleb «V. Martna portree», aga eemalt mõjub, nagu oleks maalitud Rael Artelit.

Aastakümnete jooksul muutuvad vahendid ja kunstikeeled, aga endiseks jääb kunstnike püüd suhestuda või otsida tasakaalu reaalsusega. Tartu kunstimuuseum võiks korraga nii väärtustada minevikku kui ka liikuda edasi tulevikku, ilma katkestusteta.

Heie Treier on Tallinna ülikooli kunstide instituudi kunstihariduse osakonna kunstiajaloo dotsent. 19. veebruaril kell 17 arutleb ta viltuses majas marksismi üle seoses nüüdiskunstiga.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles