20-aastane Alam-Pedja aitab lugu vesta

Alam-Pedja looduskaitseala asutati loodusemees Einar Tammuri (1960–2004) eestvõttel valitsuse määrusega 17. veebruaril 1994. aastal. Kaitseala paikneb Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonnas Võrtsjärve nõos, mis oli veel umbes 7500 aastat tagasi kaetud suures osas veega. Kaitseala pindala on praegu 34 220 hektarit ehk 342 ruutkilomeetrit.

FOTO: Malev Toom

Alam-Pedja looduskaitseala asutati loodusemees Einar Tammuri (1960–2004) eestvõttel valitsuse määrusega 17. veebruaril 1994. aastal. Kaitseala paikneb Jõgeva, Tartu ja Viljandi maakonnas Võrtsjärve nõos, mis oli veel umbes 7500 aastat tagasi kaetud suures osas veega. Kaitseala pindala on praegu 34 220 hektarit ehk 342 ruutkilomeetrit.

Eksinud loodusemehed

Arne Ader

Loodusfotograaf

Esimene tugev elamus Alam-Pedjalt seondub mul merikotka pesa parandamisega Karusaare metsas. See oli meie tudengipõli ja kas 1982. aasta lõpp või 1983. aasta algus, mil tõsine kotkauurimine pihta hakkas. Pesa oli leidnud Einar Tammur ja see oli kohe-kohe alla kukkumas, aga eelmisel aastal oli seal kindlasti pesitsetud.

Einar parandas puu otsas pesa, meie Jaan Kabinaga valmistasime all konstruktsioone. Oli juba hämar, kui valmis saime.

Ma ei mäleta, kas tol talvel lund oli juba olnud, aga vesi rabas oli poolde kummikusse ja vee peal jääkirme, mis käies klirises. Suurt midagi näha polnud, suuna võtsime kompassi järgi. Mingil hetkel saime aru, et – kuramus küll – oleme ära eksinud.

Tükk aega vaatasime asimuute ja värke, mõtlesime, mida peame tegema. Lõpuks võtsime suuna. Rõõm oli maru suur, kui viimaks hakkas paistma palkehitis. Järgmine hetk oli selge, et oleme tagasi Karusaarel.

Siiski jumala õnn, nüüd oli meil pidepunkt. Tegime tule üles ja uurisime uuesti mingeid sõjaväekaardijupatseid, mis meil kasutada olid. Võtsime uuesti asimuudi, sel korral kindlama. Aga kindel asimuut tähendas, et olud polnud väga head.

Varsti tuli vesi koos jääga kummikuisse. Silm oli kuigivõrd pimedusega harjunud, aga kuna jalad muutusid tuimaks, ei tajunud enam jalgealust. Hakkasime üksteise järel kukkuma. Sain Tair-objektiivi metallkastiga vastu kukalt. Ja see järgemööda kukkumine hakkas korduma iga rondi juures. See oli maru naljakas!

Lõpuks saime Sillaotsa pool tee peale välja. See retk hullutas mu ära. Hakkasin taipama, kui põnev kant see on.

Häirimatud põdrad

Pille Tammur

Alam-Pedja sõber

Rehessaare endine talukoht, mida kutsusime Lobudikuks, oli meie metsakodu, kuhu käis kokku terve punt bioloogihakatisi. Sinna tuldi ja sealt mindi linna eksameid tegema ja tuldi jälle tagasi. Olen kindel, et kui Lobudikku poleks olnud, poleks Alam-Pedja looduskaitseala sellisel kujul olemas.

Ma arvan, et see oli 1986. aasta mai lõpp või juuni algus. Noor suvi. Olime hulgakesi Lobudikus. Meestel oli tarvis jälle metsa minna, aga mis asja nad seal parajasti ajasid, ma ei mäleta. Mingit asja aeti kogu aeg, otsiti kotkapesa või midagi muud.

Mehed läksid metsa ja mina läksin saatma. Kaasas oli mul kolmeaastane tütreke Kadri. Saatsime kaks-kolm kilomeetrit, siis otsustasin Lobudikku tagasi pöörduda ja metsaliste tagasitulekut oodata.

Eks kolmeaastane laps väsi ära. Võtsin ta kukile ja nii me seal kõndisime läbi paksu metsa. Aga eks ma väsinud ise ka kandmisest ära. Tuli hea mõte lõigata tee natuke lühemaks.

Selgus, et mõte polnud hea, sattusin võpsikusse, kus tarnamättad olid põlvini ja vesi poolde säärde. Pidi väga hoolega jalge ette vaatama, et mitte koos lapsega kõhuli vette kukkuda.

Lobudik hakkas juba paistma. Kui korra silmad tõstsin, seisin vastamisi põdralehma ja väikese vasikaga. Vahemaa võis olla kümme meetrit. Vaatasime nõnda üksteist minutit viis.

Siis keeras lehm otsa ümber ja nad läksid eemale. Sain minna rahulikult Lobudikuni. Põder aga ei läinudki ära, vaid jäi vasikaga sinnasamma metsaserva, Lobudikust paarikümne meetri kaugusele pajuvõrseid sööma.

Tore oli seal toimetada ja tunda, et oled selle kohaga ühte meelt: mina ei sega põtru ja põdrad ei sega mind.

Kohtumine metsavanaga

Asko Lõhmus

Looduskaitsebioloog

Lobudikuks kutsusid armastajad nüüdseks hävinud Rehessaare talumaja Laeva soo serval. Armastus ise oli sealsete metsade, soode ja radade vastu, sellest sündis hiljem Alam-Pedja looduskaitseala. Mulle, 6. klassi poisile, näitasid Einar Tammur ja ta sõbrad seda paika esimest korda 1987. aasta varakevadel.

1992. aasta sügisel käisin Lobudikus vastse bioloogiatudengina vahelduseks üsna omapäi. Päeviti tiirutasin metsades, ööd magasin majas. Pliiti andis veel kütta, katus pidas, vett sai Einari kaevatud tiigist ja põlevale küünlale ei julgenud hiired hambaid sisse lüüa.

Ühel pimedal sügisööl olin pliidiäärses koikus just uinunud, kui aknale koputati. Kobisin üles, küsisin läbi ukse, kes on. Lasin tuppa halli habemiku. Olevat ära eksinud.

Vanamees istus köögilaua äärde pingile, mina viisakusest ka. Vaikisime. Ta tiris põuest võileiva, sõi kiirustamata. Võttis suitsu, pani ette. Pahvides küsis, mida ma siin üksildases kohas teen. Püüdlikult lihtsaid sõnu seades seletasin, et uurin loodust.

Selgitasin üksikasjalikult. Vanamees kuulas keskendunult. «Ah uurija!» ütles ta lõpuks selgineva näoga. «Peaksid siis toda meest Laevast teadma, kes siin ühe maha lõi – Pliiatsiks kutsutakse?»

Jahmunult seletasin uuesti, et ma uurin loodust, aga selle peale ei kostnud külaline enam midagi. Nõnda siis jäigi, sest öö oli hiline. Aga kui kahekorruselisel kokkuklopsitud naril ülemisele korrusele magama ronisin ning vanamees alumisel nahistas, tundsin kõhedust. Vaat kui sorkab mind sealt noaga läbi lauavahede.

Hommikul ärkasin tühjas toas. Aknaalusel laual oli kotike pohladega.

Tellitud loomaaed

Robert Oetjen

Palupõhja looduskooli juht

See oli vist 2008. aasta varakevadel märtsi teises pooles. Pidasime paarikümne noorega, kellest noorimad olid umbes kümne-, vanimad 20-aastased, Palupõhja looduskoolis fotolaagrit.

Nad olid päeval mitu tundi looduses väiksemate rühmadena ringi käinud, mõned näinud ja pildistanud kitsi, mõned põtra. Minu poiss Jakob, kes oli siis 12-aastane, oli saanud pildile küll linde, aga ikkagi nördinud, miks tema ei näinud põtra või väiksemaidki loomi.

Hämaras hakkasime Jakobiga Palupõhjast koju sõitma. Teised olid läinud bussiga, meie läksime autoga.

Kõigepealt nägime sealsamas Palupõhjas tuttavaid selle metssigu. Tasapisi veeresime edasi. Kahes kohas tee ääres poseerisid meile händkakud – üks ühe, teine teise talu juures.

Ristsaarel pöörasime nn ringteele. Seal siis istus ühe puu võras mitukümmend tetre. Jakob oli väga erutatud: nii tore, midagi ikka näeme!

Ühe sihi peal ootas meid põdrapull. Jakob sai ka mõned pildid, aga see polnud enam peamine. Paar kilomeetrit edasi teise sihi peal vahtis meid veel üks põder. Mõtlesime, et ei tea, mida see tähendab. Siis jooksis sada meetrit autost eespool üle tee kuus metssiga. Ütlesin: noh, Jakob, rohkemat ei maksa küll loota, oleme niigi väga palju näinud.

Pöörasime siis Palupõhja tee lõpukilomeetritele ja nägime, et keegi seisab tee peal. Pakkusime esialgu nii rebast kui metskitse. Lähemale jõudes hüüatas Jakob: paps, paps, see on hunt! Ja oligi.

Hunt jooksis üle kraavi.

Lõime hi-five'i (patsi – toim): elus esimest korda nägime hunti! Siis kõndis tee peale teine. Vaatas meid korra ja hüppas samuti üle kraavi.

Kalastaja emakaru

Helgi Velja

Alam-Pedja Jõe-saare talu elanik

Võtan kodu juures keskkonnauuringute keskusele sademete proove. Läinud kevadel, see oli vist mai alguses, pidid nad tulema proovidele järele. Aga vesi oli kõrge ja ma otsustasin, et mul on lihtsam viia need proovid neile Palupõhja külla ära.

Tuli minna kõrgete saabastega. Mul on siin tee peal üks kaasikutukk. Enne seda on vasakut kätt Emajõe pool koht, kus suurveega on vesi peaaegu teeni välja. Teisel pool on lammimets.

Puud polnud veel lehtes, võpsik paistis läbi. Järsku nägin, et vasakul pajupõõsa taga oleks nagu mingi tume kogu. Olin põõsast vahest umbes 30 meetri peal. Mõtlesin, et ehk on siga. Teen häält, ta jookseb oma teed.

Kui hüüdsin, jooksis põõsa tagant kõigepealt välja üks karupoeg, siis teine ja kolmas. Panid risti üle tee ja krabinal teisele poole teed kaskede otsa – igaüks ise puu otsa.

Tardusin paigale. Sain aru, et asi on päris tõsine. Hakkasin juba vaikselt kodu poole taanduma, kui vasakult tuli suur tumepruun emakaru. Tema pikk karv sorises veest. Oli latikate kudemise aeg, ju ta kalastas seal.

Esimese auruga pani ta poegadele järele. Siis olid mul päris väledad jalad. Karu ju nalja ei mõista. Kuskil 50 meetri peal vaatasin tagasi. Ema oli võpsikus poegade juures ja mõmises seal. Korra tuli veel tee peale ja vaatas mulle järele.

Sel päeval jäidki veeproovid viimata. Said ära antud alles teisel päeval. Siis vaatasin ümbrust juba väga tähelepanelikult. Aga eks teiseks päevaks olid karud juba oma teed läinud. Ma ei mäleta, et oleksin surmahirmu tundnud. Pärast mõtlesin küll, et ai-ai-ai, see oleks võinud mitut moodi lõppeda.

Tagasi üles