Juhtkiri: tartlanegi tahab vette hüpata

Emajõe vabaujulas käivad uljamad juba suplemas.

FOTO: Risto Mets

Inimestele meeldib kõrgele ronida, et sealt siis alla vaadata. Kes puu otsa ronida ei jaksa, neile luuakse vaateplatvorme. Tartuski võib näiteks toomkiriku katuselt imetleda «metsapealinna» rohelust. Aga inimestele meeldib ka alla hüpata, kuid erinevalt alla vaatamisest võib see hüppajale vägagi halvasti lõppeda. Ka siis, kui hüpatakse vette – eriti Tartus.


Et Tartus on jõgi ja jõel on sillad, siis leidub ikka mõtlematuid uljureid, kes sillalt Emajõkke kargavad. Nii ka tänavu hiljutise suvesooja ajal.

«Mul tõusevad iga kord ihukarvad püsti, kui kuulen, et keegi hüppas Kaarsillalt vette,» tunnistas Tartu Postimehele teenekas tuuker Valdur Udumäe, kes on Emajõe põhja läbi uurinud. Mida kõike sealt ei leia: peale kõikvõimaliku prügi, rämpsu, oksarisu, puude ja palkide on nähtud jõepõhjas vana lodja vrakki ja arvukalt lõhkemata pomme. Vettehüppajaile on aga eriti ohtlik vette jäänud sillaehitusmaterjal, õigemini rusud, sest sõda ei jätnud Tartusse ainsatki tervet silda.

Kõige tõsisem oht varitseb hüppajaid Kaarsilla all, mis teatavasti asendas õhku lastud toekat Kivisilda, mille varemeid võib madalama veega isegi kaldalt näha. Kukub hüppaja vastu kivikamakat, on ellujäämine õnneasi. Või mis õnn seegi, kui ülejäänud elu tuleb halvatuna voodis või ratastoolis veeta...

Kunagi manitsesid kirjad isegi tikutopsil, et ära hüppa vette tundmatus kohas –  tänapäeva  õnnetuste statistika tõendab selle üleskutse aegumatust. Pealtnäha on vesi ilus ja sile, ent mida ta pealispinna all peidab, seda me ei tea.

Aga mida siis ikkagi teha nende inimestega, kes vette hüpata tahavad? Kutsuda politsei, nagu Tartus enamasti sildadelt hüppajate puhul tehakse? Või soovitada neil sõita Elvasse või Viljandisse? Sest kuigi nendes linnades jõge pole, on neil järved ja järvedes hüppetornid. Mõelda vaid – neil on, aga end Lõuna-Eesti tähtsaimaks linnaks pidaval Tartul ei ole!

Ujulad meil on, aga üheski neis pole hüppetorni, mida ometi on ju ammustest aegadest peetud suviste veemõnude oluliseks osaks. Tartus on küll unistatud rahvusvahelistest veespordivõistlustest ja selleks puhuks Anne kanali pikemaks kaevamisest, ent säärane pisiasi nagu hüppetorn tavalisele rannas käijale on justkui kahe silma vahele jäänud.

Olgu, korralik hüppetorn ei ole pisiasi, aga samas ka mitte midagi enneolematult keerukat ja usutavasti ka mitte nii kallist, et masu ajal ei tohiks seda meeldegi tuletada. Nüüd on seda tehtud ja loodetavasti jõuab see sportlik atraktsioon linnavalitsejate ja jõe elavdajate plaanidesse ikka varem, kui tänased lapsed hakkavad sildadelt hüpates oma vaprust tõestama.

Tagasi üles