Koormavast epilepsiast võib päästa ajulõikus

Aju oimusagara sisemuses olev hipokampus (roosa) ja mandeltuum (roheline), millest osa eemaldades on võimalik patsient epileptilistest hoogudest vabastada. Foto: «Techniques In Epilepsy Surgery»

Eesti epilepsiavastase liiga president Sulev Haldre ütleb, et paljud kesknärvisüsteemi haigused, mis on seotud mäluprobleemide ja käitumishäiretega, põhjustavad märgistamist. Nii on see ka epilepsiaga.

Epilepsia on patsiendile eriti suur koorem, sest see on inimesel seotud etteaimamatu teadvushäirega, mil ta kaotab kontrolli oma motoorika ja orientatsiooni üle. Kui niisugune hoog leiab aset tööl või tänaval, põhjustab see kaaskodanike kummastavat käitumist, paanikat ja hirmu.

«Epilepsiast rääkimine võiks aidata inimeste teadlikkust tõsta ning see omakorda võiks anda epilepsiahaigetele rohkem võimalusi õppida ja tööd leida,» ütles neuroloog Sulev Haldre.

30-aastates kahe lapse ema Liisi (nimi muudetud) sai oma haigusest teada keskkooli lõpus, kui hakkas elukutset valima. Ühel päeva tabas teda krambihoog ja kiirabi viis ta haiglasse. Sellest päevast alates jäi tema elu seisma.

Haigestumise alguses tabasid epilepsiahood naist väga sageli. Ta ütles, et need ei olnud alati seotud krampidega.

Tavaliselt algas hoog segase jutu või sellega, et ta tajus, et tal on teiste kõnest keeruline aru saada. Siis jäi ta ainiti vaatama ühte punkti ning siis tulid värinad. Lõpuks ta uinus ning kui üles ärkas, ei mäletanud juhtunust midagi.

Ravimid ei aidanud

Liisil tuli hakata neelama ravimeid, kuid need ei aidanud teda. Õnneks on kogu aeg ta kõrval olnud abikaasa, kellega ta oli tuttav juba enne haigestumist. Ka on ta praegu kolme- ja kümneaastase lapse ema, kuid oma haiguse tõttu on ta kümme viimast aastat kodus püsinud ning hoolitsenud selle eest, et keegi alati ta läheduses viibiks.

Eelmise aasta suvel oli Liisil peaajuoperatsioon ning nüüd, juba seitse kuud, ei ole tal olnud ühtegi epileptilist hoogu. Nüüd julgeb Liisi mõelda selle peale, et aeg on endale töö leida.

Sulev Haldre selgitas, et pilt sellest, kuidas inimesel epilepsiahoog tekib, on arstidel ammu selge. See on tingitud ajurakkude patoloogilisest laeng­lemisest ehk sellest, et närvirakkude erutuse ja pidurduse tasakaal saab mingil põhjusel rikutud.

Haigestumine võib olla seotud trauma, põletiku või kasvajaga, sel võib olla ainevahetuslik või geneetiline tagapõhi, aga sel võib olla ka teadmata põhjus, kuna inimese aju on imetabane ja väga keerulise ehitusega.

Enamasti aitavad epilepsia puhul ravimid, mis ühel või teisel moel reguleerivad närvirakkude impulsside tekkimist ja nende kulgemist. Liisit need ei aidanud – temal «vedas» hoopis muuga.

Neuroloog Sulev Haldre sõnul on peaajul ka piirkonnad, mil on omadus esile kutsuda epilepsiahooge, ning mõnel patsiendil lähtuvadki krambihood vaid ühest konkreetsest koldest. Kui see kolle kirurgiliselt eemaldada, on võimalik hood kaotada.

Haldre lisas, et Eestis avastatakse igal aastal 560 uut epilepsiajuhtu ja epilepsiahaigeid on siin umbes 6300. Neid patsiente, kellele see kirurgiline meetod sobib, tuleb ette harva – aastas kuni paarkümmend. Seetõttu võib Liisi operatsiooni tõepoolest ka heaks õnneks pidada.

Tuleb hoida rahu

Kuidas aga ikkagi käituda siis, kui satud olema mõne inimese epilepsiahoo tunnistajaks.

Sulev Haldre rõhutas: tuleb jääda rahulikuks. Ning lisas, et kui midagi teha, siis tuleks püüda aidata inimesel olla lamavas asendis, lõdvendada ta rõivaid, eriti kaelust, ning hoida teda eemal võimalusest kukkuda või endale viga teha.

Arvamus, et epilepsiahoo ajal tuleb haigele panna hammaste vahele pulk, on vale. Hoo ajal on inimese lihasjõud niivõrd tugev ning selle vastu veel suurema jõuga minnes võib patsiendile hoopis halba teha.

Tähtis on jälgida, et sülg või keelde hammustusest voolama hakanud veri suust välja valguksid. Kui hoog kestab enam kui viis minutit, on tark kiirabi kutsuda.

Epilepsiahood võivad Hald­re sõnul olla aga ka väga raskesti äratuntavad. Nendeks võivad osutuda tavalisena näivad sundliigutused või tegevus, mida ühtäkki ei suudeta enam katkestada.