Lemmit Kaplinski: kaasavalt eelarvelt kaasavale linnajuhtimisele

Lemmit Kaplinski. Foto: Margus Ansu

Kaasavast eelarvest on siinsamas leheveergudel juba eri nurkade alt kirjutatud. Tartu kaasav eelarve oli Eestis uus ettevõtmine ja tingimusel, et see on esimene samm pikemal teel, ei tasuks julget initsiatiivi üleliia materdada.

Jah, kahtlemata oli väga palju sellist, mida saab ja tuleb teha teisiti ja paremini, kaasamine või isegi osalemine märksõnana tähendab aga palju enamat kui üht protsenti investeeringute eelarvest.

Kaasavalt eelarvelt on vaja jõuda kaasavale linnajuhtimisele – mille üks osa on mõistagi ka kodanike panus eelarveprotsessi – ja selle tegevuskava väljatöötamiseks asutaski linnavolikogu 23. jaanuari istungil vastava ajutise komisjoni (kaasava linnajuhtimise ehk kaasamiskomisjon).

Taustaks niipalju, et minu jaoks toetub kaasamine mõistena väga selgele, pikaajalisele ja välja kujunenud traditsioonile. Kodanike õigus rääkida kaasa neid puudutavate otsuste langetamisel on demokraatliku õigusriigi lahutamatu tunnus.

Kaasav linnajuhtimine on lihtsalt uus sõna, mis tähistab neidsamu väärtusi, mida siinmail on kaitstud läbi aegade, vastavalt vajadusele kas laulud suus või relv käes.

Seega ei tohiks demokraatliku riigi kodanikele ega valitud esindajatele olla selles mõistes midagi arusaamatut, hirmutavat ega liigset. Koos muutuva maailmaga on vaja lihtsalt aeg-ajalt vaadata üle viisid, kuidas näiteks me töötame linnavolikogus ja linnavalitsuses, suhtleme vabaühendustega, avaldame teavet ja küsime tagasisidet.

Avalike arutelude probleem

Kohaliku omavalitsuse asjaajamist korraldab suur hulk õigusakte seadustest määruste ja otsusteni. Enne, kui me tormame muudatusi tegema, töötame kindlasti läbi olemasoleva regulatsiooni ja otsime üles need kohad, kus juba nüüd on kohustus astuda kodanikega dialoogi, ning hindame nende protsesside toimimist.

Siinkohal on heaks näiteks detailplaneeringute avalikud arutelud, mis üldjuhul toimuvad tööpäeval ja tööajal.

Mõnede arvates on see seatud nii just selleks, et jätta muljet osalusest, et öelda «kaasatud» ilma tegelikult tagasisidet soovimata. Teised aga kinnitavad, et aeg on valitud kogemuste põhjal just selline, mis kodanikele sobis. Mina ka ei tea praegu, kuidas parem on, aga see ongi põhjuseks küsida: kas praegune lahendus toimib? kas on mõni parem võimalus?

Seega on sügisel kõlanud üleskutsed muuta Tartu linna juhtimine läbipaistvamaks jõudnud komisjoni asutamisega muudatuste olemuse sisuliste aruteludeni. Kaasamiskomisjon on loodud ajutisena ja tema töö tulemuseks saavadki olema juba selle aasta lõpul konkreetsed ettepanekud erinevates valdkondades.

Kuigi praegu ei saa asjadest ette rutata ja öelda, milliseks kujuneb nende ettepanekute sisu (kui me vastust teaksime, siis poleks ju komisjoni tarviski), on komisjon juba valdkonnad endale selgeks teinud ning on koorunud välja teatav teemadepake, millega kindlasti edasi töötame.

Palun mitte valesti aru saada — midagi pole veel kivisse rajutud, komisjon on ennekõike valinud välja teemad, kus me näeme probleemi ja milles me kavatseme nüüd end harida. Kõigi panus on veel pikalt enam kui teretulnud.

Praegu laual olevatest teemadest on aga tähtsal kohal juba nimetatud kaasava eelarvega seotud küsimused. Eelkirjutajad on välja toonud, et praegusel viisil ei aita protsess selgitada linnaeelarve kujunemise protseduuri.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et lihtne ühevooruline projektikonkurss tõesti ei sobi selle eesmärgi täitmiseks, ning seega kavatseme analüüsida teisi võimalusi. Positiivse poole pealt võib tuua välja kultuurikvartali eestvedajate jõulise ja läbimõeldud kampaania, mis tõi ka edu. Kindlasti küsime komisjonis, mis moel oleks võimalik aidata kaasa sellele, et järgmisel korral toimuks rohkem sama laia kandepinnaga kampaaniaid ja rohkem just osaliste endi eestveetud avalikke arutelusid.

Koostöö vabaühendustega

Siit jõuame teise olulise teemaderingini, milleks on koostöö vabaühendustega laiemalt. Just mittetulundusühingud ja seltsid koondavad kodanikke, kes tunnevad rõõmu ja muret mingi kindla valdkonna pärast, ning on tihti ka selles valdkonnas eksperdid. Oleks rumal mitte rakendada seda potentsiaali, olgu selleks näiteks jalgratturite, noorte kultuurikorraldajate või puuetega inimeste küsimused, rõõmud ja mured.

Eeldus selle potentsiaali kasutamiseks on suurem läbipaistvus kõigi osaliste vahel – see on printsiip, mis ei ole tähtis mitte ainult vabaühendustest rääkides, vaid läbib kogu kaasamise temaatikat.

Küsimused sellest, kus ja kuidas peaks andma vabaühendustele rohkem õigusi ja ka rohkem vastutust, kas koostöö peaks toimuma linnavolikogu või linnavalitsuse tasemel, kas peaks looma mõne püsiva ümarlaua või kasutama mõnda paljudest teistest mudelitest – see on jälle mõtlemise koht.

Mõtlemise abistamiseks omakorda kasutatakse tänapäeval üha enam digitaalseid abivahendeid ja tõsiselt tuleb otsa vaadata sellele, mis seisus nad praegu Tartus on. Kodanike osalemine otsustamisel ei saa toimuda, kui neil ei ole kvaliteetset teavet. Küsimuseks ei ole mitte ainult teabe kättesaadavaks tegemine, vaid ka selle esitamise vorm.

Linnavõimu dokumendiregister näiteks ei ole kaugeltki kõige parem infoedastuskanal, kuna kodanik peab orienteeruma määruste, otsuste ja korralduste rägastikus (milline neist puudutab minu laste lasteaeda, kooli, minu kodutänavat?).

Kui isegi linnavalitsuse töötajad tõdevad, et linna kodulehelt kindla teema leidmiseks on kõige otstarbekam kasutada Google’i otsingut, peab midagi tõesti väga paigast ära olema.

Kodaniku infoportaal

Koos linna uue kodulehega saab osa probleemist loodetavasti lahendatud juba käesoleval aastal ja siis võib rääkida edasi teabe esitamise viisidest, seda vaadatuna mõlemalt poolt.

Näiteks võiks kaaluda kodaniku infoportaali, mis ei võimaldaks mitte ainult infot leida, vaid ka seda vastu anda. Pean silmas kindlasti sedasama kaasavat eelarvet, rääkimata juba toimivast huviringidesse registreerumisest jms infovahetusest, mis võiks toimuda ühtses keskkonnas.

Aga kui juba rääkida, siis miks mitte hoopis eelnõude algatamisest, millise õiguse annab kohaliku omavalitsuse korralduse seadus?

Ka osalus- ja otsedemokraatia suhe linnajuhtimises tuleb läbi rääkida. Infotehnoloogia rakendamisega kõrvu peab alati aga leidma lahendused neile, kes ühel või teisel põhjusel arvutit kasutada ei saa. Digitaalse lõhe ületamine on laiem vastutus, kui kohalik omavalitsus suudab kanda, kuid suuremaks venitada me seda lõhet kindlasti ka ei tohi.

Lõpetuseks. Kaasamiskomisjon ei saa kaasata suletud uste taga ja me püüame juurutada uusi võtteid ka enda töökorralduses. Tunnistame ausalt, et me ei tea kaugeltki kõigest kõike ning seetõttu on plaanis kutsuda koosolekutele rohkem külalisi, külastada rohkem vabaühendusi ja teha koosolekuid sagedamini kui senini tavaks.

Kui lugejatel on artiklis kajastatud või hoopis muude teemade koha pealt ettepanekuid, siis ootan neid. Kodanikuportaali valmimiseni kasvõi siinsamas kommentaarides.


Tartu Postimehe üleskutse!

Aitame Tartu linnavolikogu, kaasamiskomisjoni ja linnavalitsust!

Kuidas me linlastena tunneksime palju-palju enam, et linnavõimu uks on meile lahti, et võim kaasab meid ja meie mõtteid linnajuhtimisse? Mida linnavõim peaks meie arvates selleks tegema? Mida me ise Tartu kodanikena peaksime selleks tegema?

Mõtteid ootame meiliaadressil [e-mail] või kirja teel aadressil Tartu Postimees, Gildi 1, 50095 Tartu.