Me ei tee Venemaale piirilepetega mingit teenet – selgelt paika pandud piir on meile oluline julgeolekut kindlustav faktor.
Urmas Paet: Eesti ja Venemaa vajavad selgelt fikseeritud riigipiiri
Riigikogu kõigi fraktsioonide 2012. aasta oktoobris tehtud ettepanekust lähtunud ja seitse kuud kestnud konsultatsioonid Eesti-Vene piirilepete jõustumiseks võimaluste leidmiseks lõppesid eelmisel kevadel.
Üle kümne aasta kestnud piiriläbirääkimiste tulemusel 2005. aastal heaks kiidetud lepingute tekst on täienenud selge kinnitusega, et lepinguga reguleeritakse eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi. Ja ei muud.
Nüüd on võimalus, et kakskümmend aastat kestnud Eesti-Vene piirilepete ettevalmistamise protsess jõuab ka lõpule ning Eesti ja Venemaa saavad toimivad piirilepped.
Piirilepete olemasolu naaberriikide vahel on pigem reegel kui erand. Rahvusvahelistes suhetes on põhimõte, et piirid on naaberriikide vahel ka lepingutega kinnitatud. See on oluline julgeolekupoliitiline tagatis, et hoida ära riikide võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel ja tundlikul teemal, nagu seda on territooriumid. Seda nii rahuajal kui kriisiolukorras.
Selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on tähtis julgeolekut kindlustav faktor. Nii on see ka Eesti jaoks. See, et praegu teostab Eesti oma suveräänsust kontrolljooneni, mitte riigipiirijooneni, pole tulevikuvaates mõistlik ja sisaldab julgeolekuriske. Seetõttu ratifitseeris riigikogu piirilepped ka 2005. aastal.
Seega on meie selge tulevikku suunatud huvi, ka julgeolekuline huvi, et riigipiir Venemaaga oleks õiguslikult määratletud. Mida vähem on meil Venemaaga lahtisi ja lahendamata suuri küsimusi, seda parem.
Riigipiir peab toimima ja olema välja ehitatud. See omakorda eeldab aga piirileppe olemasolu. Praegune olukord, kus Eestil on ajutine kontrolljoon, pole võimaldanud piiri korralikult välja ehitada. Pärast piirilepete jõustumist tuleb moodustada piiri demarkeerimise komisjon, kes paneb piiri juba looduses täpselt paika.
See, et praegune ajutine lahendus on toiminud rahuolukorras, ei pruugi tähendada, et see toimiks ka keerulisemates olukordades. Piirilepete jõustumine on normaalne areng, mitte meile kellegi poolt peale sunnitud toiming. Nii Leedu kui Läti on piirileppe Venemaaga sõlminud, nii nagu on seda teinud peaaegu kõik SRÜsse mittekuuluvad Venemaa naaberriigid.
Jah, paraku oli 20. sajand paljudele Euroopa rahvastele ja riikidele traagiline ja keeruline, teiste hulgas ka Eestile. Kui võrrelda 20. sajandi alguse Euroopa kaarti praegusaja Euroopa kaardiga, võib sealt leida vägagi palju muutusi. Tänapäeva Eesti ülesanne on kindlustada oma tulevikku.
Eesti on kõige tihedamalt rahvusvahelisse võrgustikku lõimunud Põhja-Euroopa riik ehk paljude rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Seetõttu on tähtis täpselt teada, kus algavad ja lõpevad füüsiliselt Eesti rahvusvahelised kohustused.
Meie idapiir on NATO kollektiivkaitse piir. Euroopa Liidu liikmesriigina oleme samuti ELi idapiiril ehk sellega lõpeb ELi ühisturu ja ühisreeglite ala. Selgelt fikseeritud ja toimiva piiri olemasolu pole võimalik alahinnata ei julgeoleku- ega majanduspoliitiliselt.
Aeg-ajalt on avaldatud muret selle üle, miks Venemaa on piirileppest huvitatud, mis justkui muudaks leppe Eesti jaoks kahtlaseks ja vähem oluliseks. Siiski on piirilepete olemasolu mõlema poole huvi. Kui Venemaa huvi oma piiri õiguslikult kindlustada ja meie huvi oma piiri õiguslikult kindlustada langevad kokku, siis see ongi ainus võimalik alus läbirääkimisteks ja tulemusteni jõudmiseks.
Me ei tee Venemaale piirilepetega mingit teenet. Asjatundmatu on arvamus, et Venemaal on piirilepet Eestiga vaja viisavabaduse saamiseks Euroopa Liiduga.
Nii nagu Venemaaga piirilepete puudumine ei takistanud Eesti pääsu Euroopa Liitu ja NATOsse, nii pole see küsimus seotud ka Euroopa Liidu ja Venemaa viisadialoogiga. Seega ei ole Eesti-Vene piirilepete olemasolu seotud võimalike ELi ja Venemaa viisavabadusotsustega.
Kokkuvõtteks: Eesti ja Venemaa piirilepete jõustumine ja olemasolu on panustamine Eesti tulevikku. Et meie julgeolekuline keskkond oleks võimalikult kindel ning riikidevahelised suhted järgiksid häid rahvusvahelisi tavasid.