Insuliinivasikas sündis surnult

Ülle Jaakmal on valge kittel küll olemas, kuid ta tunnistab pildi jaoks embrüote uurimist matkides, et laboris on temast viimasel ajal ikka rohkem tüli kui kasu. Teadusprorektori ja töörühma juhina tuleb tal rohkem tegeleda asjaajamisega. Foto: Margus Ansu

Eesti maaülikool püüab jätkuvalt luua transgeenset kloonvasikat, kes lehmaks kasvades lüpsaks ravimpiima. Jaanuari lõpus ilmavalgust nägema pidanud insuliinivasikas sündis paraku surnuna.

Eesti maaülikooli teadusprorektori ja transgeensete kloonvasikate projekti eestvedaja professor Ülle Jaakma sõnul polnud see sugugi üllatav.

«Kloonidega juhtub seda ikka ja eriti siis, kui nad erinevad millegi poolest normaalsest vasikast,» ütles Jaakma. Teadlastele sai tiinuse viimasel kuul selgeks, et kõnealusel kloonlootel oli suure järglase sündroom.

«See tähendab, et vasikas oli lootena erakordselt suur. Suure järglase sündroomiga kaasnevad mitmed arenguhäired, mis tavaliselt põhjustavadki vasika surma,» rääkis Jaakma.

Sellel juhul oli loode surnud juba viimastel päevadel emaüsas, aga isegi kui ta oleks elusana sündinud, poleks Jaakma sõnul suudetud teda tõenäoliselt väga kaua elus hoida. Ta ütles, et suure järglase sündroom on kloonide sage arenguhäire.

«Eks see kurvaks teeb, aga tööindu see maha ei võta,» rääkis ta. «Oleme selles teemas juba nii kaua sees olnud ja teame sellest väga palju. Teame ka seda, et selles teaduses ei ole edu saavutada kerge. Meie töö käibki üle kivide ja kändude. Peame pusima ja see võtab aega.»

Professor lisas, et kuigi töörühmal pole võimalik kogu tööd avalikkusele esitleda, arendatakse tehnoloogiat pidevalt edasi, et edulootused tulevikus oleksid suuremad.

Näiteks on töörühm võtnud kasutusele lisaanalüüsid, et teha tulevikus targemaid otsuseid, millist embrüot siirata. «Oleme õppinud, et see, mis embrüona näeb laboris väga hea välja, ei pruugi pärast siirdamist anda kõige elujõulisemat vasikat,» selgitas Ülle Jaakma.

Praegu jälgitakse ärevusega aga kahte algusjärgus tiinust ja kui kõik hästi läheb, võivad sügisel ilmavalgust näha kaks vasikat, kelle piimast saaks eraldada inimese folliikuleid stimuleerivat hormooni. Seda hormooni kasutatakse viljatusravis munasarjade stimuleerimiseks kehavälise viljastamise puhul.

Ent kuna tiinused on kestnud alla kolme kuu, pole veel selge isegi see, kas need ka kestma jäävad. «Oleme näinud, et esimesed kolm ja pool kuud on väga kriitiline aeg. Praegu me lihtsalt ootame ja kontrollime loomi iga paari nädala tagant,» rääkis Jaakma.

Kui tiinused kestma jäävad, on järgmiste kloonvasikate sündi oodata sügisel.