Toomas Jürgenstein: Tere tulemast, Kristjan Jaak (Peterson)!

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Möödunud nädalal võis lugeda õpilaste allkirjade kogumisest, mis toetas seisukohta, et kolme kooli põhjal Annelinna loodava gümnaasiumi tulevases nimes oleks ka perekonnanimi. Niisiis ei saaks loodava kooli nimeks mitte Tartu Kristjan Jaagu gümnaasium, vaid Tartu Kristjan Jaak Petersoni gümnaasium (Jüri Saar, «Õpilased võitlesid kooli nimesse Petersoni», TPM, 6.2). 

Kooliinimesena tean, et õpilaste algatused on ülimalt olulised ja neid tuleb igal juhul tõsiselt võtta. Samuti arvan, et uue kooli nimetamisel peakski olema otsustav kaal just õpilaste ja õpetajate seisukohtadel.

Siiski oponeeriksin pisut õpilaste väljaöeldud seisukohtadele ja nende põhjendustele. Täpsustuseks lisan veel, et käesolevas kirjatöös ma ei kutsu üles vaidlustama komisjoni nimevalikut ega aruta, kas oleks õigem kirjutada Kristjan või Kristian või kas gümnaasiumi nimi peaks sisaldama ka Tartu märkimist.        

Kõigepealt tahaksin üle korrata ühe oma vana mõtte Tartu eestikeelse gümnaasiumihariduse tulevikust. Vähemalt lähiaastatel hakkavad seda põhikooli lõpetajate jaoks kujundama eelkõige viis kooli. Tasakaalustatud hariduse huvides oleks tähtis, et linna keskel asuvate traditsiooniliselt tugevate Miina Härma ja Hugo Treffneri gümnaasiumi ning jõuliselt käivitunud Jaan Poska gümnaasiumi kõrval pakuksid õpilastele nende koolidega võrreldavaid atraktiivseid valikuid nii Kivilinna kui ka Tamme gümnaasium.

Kolm kesklinna kooli moodustaksid ideaalpildis tulevikus trio, mida iseloomustavad märksõnad võiksid olla akadeemilisus ja traditsioonilisus, Tamme ja Kivilinna gümnaasiumi märksõnadeks võiks kujuneda nüüdisaegsus, uudsus ja innovaatilisus.

Piltlikult öeldes tähendaks see olukorda, kus viiel üleriigilistel olümpiaadidel häid kohti saanud ja põhikooli viitega lõpetanud õpilasel oleks Tartus viis omapärast valikut ning otsustamise aluseks saaksid nende spetsiifilised huvid. Ning ideaalis võiks igaüks neist valida edasiõppimiseks erineva gümnaasiumi.

Kirjeldatud visioonist lähtuvalt häirisid mind pisut perenimega koolinime toetuseks toodud põhjendused. Nii väideti, et kõigil on ees- ja perekonnanimi ning teised nimelised gümnaasiumid Tartus on perenimega.

Mulle näib, et ülesehitatavate gümnaasiumide oluline ülesanne on kuidas eristuda olemasolevatest koolidest, mitte kuidas nendega võimalikult sarnaseks muutuda. Annan endale aru, et gümnaasiumi nimi on väline märk, kuid miks mitte ei võiks uuenduslikkus ja avatud mõtteviis peegelduda juba pisut ebatraditsioonilises nimes.

Mulle näib ka, et Kristjan Jaagu gümnaasium kõlaks noortepäraselt, vähem formaalselt ja võib-olla väljendaks vaid eesnimede kasutamine vahetumalt selle omapärase ja pisut ka vastuolulise suurmehe mitmekülgset vaimu.

Senised Tartu gümnaasiumide nimede taga olevad isikud sümboliseerivad soliidsust  ja autoriteetsust, lihtne Kristjan Jaak samastuks pigem pisut vanema vennaga, kelle otsiv ja avatud olek nakataks loodetavasti ka õpilasi. Ning miks mitte juhiks õpilasi edasi ülikooli tasandile – on ju enamik kõrgkooliga seotud inimesi kuulnud Kristjan Jaagu stipendiumidest.   

Kokkuvõttes arvan, et sündiva kooli nimekuju valiku üle arutamisega võiks veel jätkata. Sellesse protsessi võiks kuuluda sõbralikud avalikud debatid (olgu kooliseinte vahel, internetis või ajaleheveergudel), võistlevad  gallupid jms.  Ning veel kord kinnituseks: olen veendunud, et viimane sõna nimekuju üle otsustamisel peaks jääma koolile, nii õpilastele kui ka õpetajatele.