Toomas Liivamägi: ütle üks ilus kooli nimi

Kristjan Jaak Peterson Foto: Margus Ansu

Nime panemine on keeruline asi, seda teab iga meie kaasmaalane vähemalt «Kevade» lugemisest saadik. Oskar Luts on Kiire noorema venna ristseid ja eestlase nimepanemise vaeva päris värvikalt ja olemuslikult kirjeldanud.

Lihtsad nimed ei tulnud kõnekski, Tootsi pakutud uhke Kristofer Kolumbus tundus liiga võõrapärane, lõpuks valiti kodusem ja saksik. Ning et oleks piisavalt uhke, pandi nimesid koguni kolm – Bruno, Benno ja Bernhard. Nii et Lati Patsist pisut uimase olekuga Toots esiti arugi ei saanud, mitu last õieti ristimisele oli toodud.

Nime panemine asutusele või organisatsioonile seostub vähemalt pisut vanematele inimestele eelkõige nõukogude ajaga. Tollal oli nime valikuga mõneti lihtsam, asutuste puhul kehtis isegi teatud nimede nomenklatuur.

Meenub 1980. aastal valminud linnahall Tallinnas. Ehituse ajal ajakirjanduse kaudu juba suupäraseks saanud linnahall puudus võimalike nõukogude ehitiste nimekirjast, küll aga võis seda tüüpi rajatisi nimetada kultuuri- ja spordipaleedeks ning suurejoonelisemaid neist V. I. Lenini nimelisteks kultuuri- ja spordipaleedeks.

Nii asutust Tallinnas lõpuks ametlikult nimetatigi. Tõrge nimede kui nõukogude igandi vastu on visa kaduma, mullegi on paar korda nimetatud, et oli siis vaja järjekordne kangelaspioneer leida.

Siiski oli ja on nimedega nimetamine üsna loomulik ka mujal maailmas. Seevastu veneaegne koolide lihtsalt valmimisjärjekorras nummerdamine tundus piiri taga täiesti arusaamatu. Nii tuli üheksakümnendate aastate alguses praegusesse Descartes’i lütseumi, tollasesse 15. keskkooli, omakeelset sõpruskooli otsiva Prantsuse kooli kiri, millel aadressiks oli märgitud Tartu, Lycée Sainte-Anne. Kool asub nimelt Anne tänaval.

Annelinna kolme kooli gümnaasiumiosa kokkupanemisel sündiva uue gümnaasiumi nimekonkursile laekus üle 400 ettepaneku.

Seetõttu ei pidanud koolide ümberkorralduskomisjon ise seda kuldmuna munema, millest uue kooli nimi võiks kooruda, tuli lihtsalt pakutute hulgast õige valida. Komisjon lähtus valikul sellest, et nimega saaks siduda koolile sobivaid väärtusi ja selles oleks ka natuke pretensiooni. Nii jäidki kohe sõelale ainult isikunimed.

Kohanimedest kõige sobivam – Anne – jäeti kõrvale, sest on praegu ja olnud lähiminevikus mitme kooli nimes kasutusel. Nõlvaku või Jaamamõisa ja muud seesugused tunnistati suurele ja olulisele koolile isikupäratuks. Viimane neist on üks väheseid otse vene keelest tulnud kohanimesid – яма tähendab auku või süvendit ehk kõnealusel juhul siis lihtsalt ürgoru serva alla jäävat madalamat ala – Emajõe luhta.

Kristjan Jaak Petersoni tähtsust siinses kultuuriloos on seevastu raske alahinnata. Eestlaste teadvuses on ta tänu V. Reimanni ja eriti G. Suitsu sajanditagustele käsitlustele eelkõige tuntud kui esimene eesti keeles kirjutanud poeet. Mees, kes astus esimese sammu eesti keele kultuurkeeleks kujunemisel – «kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?». Väljateenitult on Kristjan Jaagu sünnipäev, 14. märts, nii emakeelepäev kui riigipüha.

Vähem on tuntud tema keeleteaduslikud tööd ja kõige olulisemaks jäänud Chr. Gananderi rootsikeelse «Mythologia Fennica» põhjalikult kommenteeritud ja eesti ainesega täiendatud tõlge saksa keelde.

«Finnische Mythologie» mõjutas Faehlmanni ja Kreutzwaldi arusaamu eesti mütoloogiast ning sai neile oluliseks inspiratsiooniallikaks «Kalevipoja» koostamisel. Selles teoses visandati ka siiamaani toimiv eestluse ajaloolis-poeetiline ideoloogia. Samuti viis nimetatud tõlge soome-eesti mütoloogia esimest korda saksa keeleruumi, laiemasse Euroopa konteksti.

Ühes hilisemas, käsikirja jäänud eesti-soome mütoloogiat käsitlevas essees toob Peterson sisse Tacituse ja meresõidumotiivid, mida 1970-ndatel aastatel arendab oma kirjutistes edasi Lennart Meri. Kõike seda tehes polnud Kristjan Jaak veel õieti kahekümnenegi.

Mis sidus Kristjan Jaak Petersoni Tartuga? Tartu ülikoolis kuulas ta loenguid ja võttis osa diskussioonidest,  Rosenplänter avaldas teda oma Beiträges. Tartu on linn, kus Riias sündinud noormees haritlasena välja kujuneb, Tartu on tema muusalinn.

Andekas, isepäine ja eba-standardselt käituv Kristjan Jaak võiks tänu isikuomadustele vabalt olla edukas ja eeskujuks teistele ka praeguses ajas. Ta on igavesti nooreks jäänud mees, kellega tänapäeva noorel on nii mõneski mõttes lihtsam samastuda kui – ma tsiteerin nüüd ühte Tartu abiturienti – mingi järjekordse habemega vanamehega.

Sellisena sobib Kristjan Jaak Petersoni kui noore ja laia haardega haritlase nimi uuele gümnaasiumile hästi. Muide, ka tema päevaraamatud mõjuvad kohati kuidagi väga tänapäevaselt – eneseotsinguis teismelise blogidena.

Kuigi jah, nimepanekul peab silmas pidama veel mõnda asjaolu. Näiteks suulist kasutust, eriti omanimena. Kui öelda treffneristid, siis kõlab see päris soliidselt, härmakad ja poskalased käivad suus enne korra ringi, aga teistkordsel väljaütlemisel on juba üsna harjumuspärased.

Või kui öeldakse, et jooksuvõistlusel tuli Miina esimeseks ning Poska ja Treffner olid kohe järgmised. Kirjapilti kooli nimed sellisel kujul muidugi sageli ei satu. Kristjan Jaak Petersoni puhul on koguni kolm võimalust, millest suupärane mugandus teha.  

Petersone on eesti kultuuriloos mitmeid, selles mõttes jääb nime identiteet ikkagi Kristjan Jaagu kanda. Tütarlastel võib olla probleeme, aga minu jaoks kõlab «noored Kristjan Jaagud» päris hästi. Milline nimeosa omanimena tegelikult kasutusse läheb, on muidugi lõpuni ettearvamatu. Igal juhul mängis ka Kristjan Jaak Peterson ise kirjatükkides oma nimedega sageli, neist eriti Jaaguga.

Kristjan Jaagu ristsetega Tartu koolide nimepanekud ei lõpe, pigem algavad. Vähemalt natuke muutuvad kõigi ümberkorraldatavate koolide nimed. Mitmed koolid ja kogukonnad on jõudnud juba nime suhtes konsensusele. Kuna põhikoolid on mõeldud oma linnaosa õpilastele, siis võiksid nad ka nimes kanda vastava piirkonna identiteeti.

Nii saab suure tõenäosusega kunstigümnaasiumi asemel olema Variku kool ja Tammelinnas Tamme kool, nagu Karlovas on Karlova kool ja Veerikul Veeriku kool. Alati ei pea see niimoodi olema, Reiniku kool on juba olemas ja ka Descartes sobib nimeks prantsuse keele ja vaimuga koolile.

Kivilinna puhul on mõnes mõttes olnud eelkirjeldatule isegi vastupidi: suur ja tugev kool on aja jooksul laiendanud oma identiteedi linnaosale. Keegi ei mäleta enam, et kriitiliselt kivilinnaks hakati Anne 2. mikrorajooni Räpina maantee poolset osa kutsuma selle tõttu, et kokkukuhjatud paneelmajad ja haljastuse puudumine andsid kohati silmad ette isegi Lasnamäele.

Alati asjaolud nii üheselt mõistetavad ei ole ja sellega seoses on arvata, et loo alguses kirjeldatud krestomaatiline nimepanekustseen Lutsu «Kevadest» on Tartus päris päevakajaline veel mõne aja.