Passiivmaja suudab toota rohkem energiat kui tarbida

Kuldar Leisi kodumaja Põlvas ammutab napist talvisest päikeseener­giast maksimumi vertikaalsete päikesepaneelidega. Foto: Erakogu

Kui toiduainetööstur ja Põlva vallavolikogu esimees Kuldar Leis loobuks saunaskäikudest, toodaks tema Põlvas asuv 300-ruutmeetrine kodumaja aastaga rohkem elektrienergiat, kui tarbiks.

Paradoksaalsel kombel maksab Leis kuus keskmiselt kõigest saja kilovatt-tunni elektrienergia eest, ainuüksi tema viieliikmelise pere saunatamistele kulub umbes 250 kilovatt-tundi elektrienergiat kuus.

Saladus seisab läinud talvel valminud Leiside eramu tüübis. See on Saksa standardi PHPP (Passive House Planning Package) järgi valminud passiivmaja, mis tarbis läinud aasta juulist detsembrini ehk kuue kuuga 4800 kilovatt-tundi elektrienergiat ja andis sama aja jooksul Elektrilevi võrku 4200 kilovatt-tundi energiat.

Mullu juulikuus tootis aga Leiside kodu suisa kolm ja pool korda rohkem elektrienergiat, kui tuli perel Eesti Energialt sisse osta – vastavalt 1400 ja 400 kilovatt-tundi.

Kütteliik pole peamine

«Otsustasime passiivmaja ehitusviisi kasuks, kuna see oli meile teadaolevalt üks põhjalikumaid ja läbimõeldumaid meetodeid, kuidas praktikas kvaliteedini jõuda,» selgitas Kuldar Leis (pildil). «Pidasime esmatähtsaks head sisekliimat ja õhukvaliteeti – seda, mis mõjutab inimese heaolu iga päev kõige rohkem. Selle järel loomulikult ka väikesi ülalpidamiskulusid.»

Leiside passiivmaja projekteeris firma Sense, mis jälgis ka selle ehitust elanike sissekolimiseni.

Sense Nõos paikneva majamoodulite tehase juhataja Tarmo Tamme selgitusel on sellise majatüübi peamine märksõna maksimaalselt sooja pidav karp, mida iseloomustavad ligi poole meetri paksused seinad.

Tähtsuselt järgmine on Tamme sõnul vähemalt 90-protsendise soojatagastusvõimega ventilatsioonisüsteem. Kuldar Leisi maja ventilatsioonisüsteem tagastab 93 protsenti väljatõmmatavast soojusenergiast.

Kombineeritult tõhusa küttesüsteemiga, mis võib rajaneda päikesepaneelidel, päiksekiirguse kollektoritel, maasoojuspumbal või isegi kõige tavalisemal haluküttega ahjul, peab passiivmaja aastane energiatarve jääma võrdseks 15 kilovatt-tunniga ruutmeetri kohta või olema sellest väiksem.

Tamm arvas, et Eesti oludes võib optimaalne passiivmaja küttesüsteem olla pel­leti­katla ning sooja vett tootvate päikesekiirguse kollektorite kombinatsioon. Maasoojuspump, elektrit tootvad päikesepaneelid ning tuulegeneraator pole kalliduse tõttu paljudele kättesaadavad ning nende tasuvusaeg on pikk.

Kuldar Leisi eramule annavad elektri- ja soojusenergiat just pigem kallimapoolsed allikad: elektrit tootvate päikesepaneelide kõrval soojendavad tarbevett päikseenergia kollektorid, põhiline toasooja andja on maasoojuspump, mis ammutab soojusenergiat kahest 80 meetri sügavusest puurkaevust.

Sein nagu ahi

Ilmselt üks huvitavamaid detaile Leiside majas on selle keskel paiknev massiivne savisein. Päikeselistel talvepäevadel soojendab läbi lõunafassaadi suurte akende tuppa paistev päike seina üles, öösel annab sein salvestunud sooja ruumidesse.

Kuldar Leisi sõnul oli mullune päikeseline märts ideaalilähedane. Öösel oli tihtipeale viisteist kraadi külma, kuid maja ärakütmiseks piisas juba täielikult üksnes päikesest. Et suvel on päike kõrgel, ei paista ta siis saviseinale ega küta seda üles.

Kasvuhooneefekti vältimiseks aprillist sügiseni on eramu lõuna- ja läänekülje akende ette paigaldatud välirulood. Lisaks sellele heidab lõunakülje akendele suviti varju katusele kinnitatud päikesepaneelide rida.

«Päikese soojus on tasuta ja see on mugavus,» rõhutas Leis. Ta tõi näiteks kirka päiksepaistega 5. veebruari, mil õues oli kuus kraadi külma, kuid majasisene savisein oli köetud pärastlõunaks 30-kraadiseks.

«Selline sein on nagu soe maa-ahi, mis annab talvisel ajal väga mugava tunde ka pärast seda, kui päike on juba ammu loojunud,» kirjeldas Leis. «Protsess toimub sisuliselt ka kahekümnekraadise pakase korral. Sein köetakse kiiresti üles ja ruumide küttekulu on tegelikult null. Küttevajadus tekib alles sombustel ja soojadel talvepäevadel.»

Samas toonitas Leis, et tema eesmärk on võimalikult mõnus äraolemine, mitte pingeline arvude jälgimine. «Praeguseks oleme õppinud hindama ka suurte akendega kaasas käivaid väga valgeid ruume ja head vaadet,» tõi ta näite.

Oma vastse kodu hinda ei soostunud Leis avaldama, viidates sellele, et seda ei saa võrrelda tavapäraste elamutega. Ta pole enda sõnul välja rehkendanud ka seda, mitmekümne aasta pärast tehtud kulutus end ära tasub. Ta rõhutas, et peamine on ju elanike heaolu, mitte tasuvus.

Samas märkis Leis, et Saksamaal ja Austrias, kus on juba paarkümmend aastat ehitatud passiivmajadena eriti palju lasteaedu ja koole, on suudetud sellise maja ehituskulu tavamaja ehituskuluga samale tasemele vähendada.

«Lisandub aga hea sisekliima ja odavam kasutus tulevikus. Targalt käitudes on meil Eestis võimalik nende tarkus siia üle tuua ja see on seda väärt,» oli Leis veendunud.

Peaks kestma kaua

Tarmo Tamme (pildil) sõnul on Saksamaal Darmstadtis kahekümne aastaga välja töötatud ja täiustatud passiivmaja standardmeetodi järgi ehitatud maailmas umbes 60 000 hoonet.

Eestis on Sense pannud seni püsti seitse PHPP-standardi maja. Järgmise, Väike-Maarjasse kerkiva kahekorruselise maja seina- ja laemoodulite kokkupanek on Nõos lõppjärgus.

«Maja seinte ja lagede karbiks kokkupanek on sisuliselt ühe, keerulisematel juhtudel kahe päeva töö,» rääkis Tamm.

Selliste majade ehitus projekteerimisest kuni võtmete kätteandmiseni maksab Tamme sõnul 200 000 kuni 300 000 eurot.

«Jah, passiivmaja tegemine võib tunduda kallis,» arutles Tamm.

«Kui aga panna kokku selle maja mugavus, mis laseb inimesel kodus tõesti puhata, ja tõenäosus, et selline maja ei põhjusta aastate pärast suuri kulutusi ei omanikule ega aastakümnete pärast isegi mitte tema lastele, võib öelda: see on nii hea, et paremat ei saa,» lisas ta.