Vana trükikunst elab tumeda tulevikuga

Tähelaos on reas üksikud klotsidele kinnitatud tähed. Nendest saab laduda näiteks plakatite kirjaridu. Foto: Margus Ansu

Inglane James Baxenfield (29) kulutas mitu päeva oma elust, et anda noorte jutukirjutajate loomingut lugejate kätte väga vana trükitehnika abil valminud kaante vahel. Ta tegi seda Tartus Kastani tänavas Eesti trükimuuseumis.

Nädal tagasi ilmunud ajakirjade JESS ja ELLA trükiarv on kummalgi 250. Nende kaaned käisid läbi vanast väiksest trükipressist Boston. Iga erinevat värvi kiri – ja värve on kolm – tuli Baxenfieldil trükkida eraldi, kusjuures iga värv kuivab vähemalt 12 tundi.

Ajakirjade sisu on trükitud laserprinteriga – 20 aastat vana tehnoloogiaga.  

Villane Raamat

Baxenfield tuli oma MTÜ Villane Raamat esimese tööga edukalt toime: kaks tundi enne esitlust teisipäeva õhtul Tartu kohvik-baar-kunstigaleriis Naiiv sai tiraaži valmis.

ELLA üks autoreid Mari Tammar õpib Viljandi kultuuriakadeemias. «Kuna ma ise olen pärimusinimene ja looduslähedase maailmavaatega, siis mulle väga meeldib, et ajakiri on välimuselt hästi naturaalne,» ütles ta. «Värvi ja kirevust on niigi palju, seepärast püüab minu pilku minimalism.»

Kodumaal ei ole James Baxenfield trükkaliametit proovinud. Ta on inglise keele õpetaja, kes on Eestisse varasematel õpingutel kiindunud. Seekord naasis ta Euroopa vabatahtlike teenistuse programmiga. Tema teenistus lõppes koos jaanuariga.

«Ta ei ole ametlikult enam meie organisatsiooniga seotud, aga ta jääb siia ilmselt hõljuma, sest tal on kasulik hoida sidemeid selle kohaga, kui ta oma ajakirjaga tahab edasi minna,» ütles trükimuuseumi juhataja Lemmit Kaplinski. «Ja meile on väga kasulik, kui ta on siin, sest ta tunneb siin kõike ja ta teeb suurepäraseid ekskursioone.»

Oma muuseumist oskab huvi kaasakiskuvalt kõnelda ka juhataja.

Vanad trükimasinad

Kui Greifi trükikoda oli Kastani tänava hoonest aastal 2010 ära kolinud, õnnestus Lemmit Kaplinskil ja tema mõttekaaslastel samadesse ruumidesse koondada mitmele poole kogutud vanad trükimasinad ja muu trükkimiseks tarvilik kraam.

«Tuli arusaamine, et kui keegi teine ei vastuta selle säilimise eest, siis lihtsalt tuleb see kõik enda õlule võtta,» ütles ta. «Vastasel juhul oleksid need asjad läinud ja tagasi neid võtta enam ei oleks saanud. Me hoiame trükikunsti elus.»

Alguses oli mõte teha klassikaline muuseum: tuua asjad kohale, lüüa kenasti läikima, kutsuda huvilised vaatama ja rääkida neile, kuidas vanasti trükiti. «Aga kohe selgus, et inimesed tahavad käed külge panna,» meenutas muuseumi juhataja.

Seepärast kujuneski Eesti trükimuuseum pigem stuudioks, millel on oluline museoloogiline külg.

Esimest korda Kastani tänavast muuseumisse astujad saavad teada, et nad on trükimuuseumis, mis on ühtlasi märkmike valmistamise töökoda ning mis osaleb rahvusvahelistes noorteprojektides (külaliskunstnikud, vabatahtlikud, Erasmuse tudengid). Ja et siin käib kunstiõpe ning veel ja veel.

Näiteks kaks korda kuus on avalikud õpitoad, aeg-ajalt toimub erikursusi ja teemapäevi. On olnud koguni taaskasutusfestivale, mille aegu on tegevusse kaasatud kogu maja. Ka paberimuuseum, mis tegutseb Anne Rudanovski juhtimisel.

«Kõikidest nendest tegevustest jookseb läbi taaskasutuse element,» lisas Kaplinski.

Masinate taaskasutuse heaks näiteks tõi juhataja umbes 200 aastat tarvitusel olnud kõrgtrüki raamatupressi, mis oli varem üles seatud Tartu kunstnike liidu keldris. Ehituselt on see lähedane trükipressile, millega sakslane Johann Gutenberg trükkis 15. sajandil piiblit ja läks sellega ajalukku kui üks trükikunsti leiutajaid.

Praegu valmib trükimuuseumis selle vana pressi all põhiliselt graafika. Sest lastekunstikooli graafikakabinet kolis Jakobi mäelt Kastani tänavasse ja seepärast saavad kunstiõpilased alates sügissemestrist 2011 graafikaõpet vanas trükikojahoones.

Rebitud kaantega

Eesti trükimuuseumis tervikuna või osaliselt valminud raamatutest ja muudest trükistest sai eelmisel nädalal suure tunnustuse osaliseks Sveta Gri-gorjeva luulekogu «kes kardab sveta grigorjevat?». Sisu trükiti Greifis, aga kaaned ja köide valmis detsembris muuseumis.

Mulluste kauneimate raamatute žüriid paelus luulekogu välimus. Kõik enam kui 400 eksemplari on köidetud pappkaante vahele, mis on varem juba olnud mõne teose ümber. Iga kaane pealmine kiht on osaliselt maha rebitud koos eelmise raamatu pealkirjaga.

Mullu Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud kunstnik Maris Kaskmann rääkis, et sai inspiratsiooni trükimuuseumi märkmikest, mis on köidetud vanade raamatukaante vahele. «Nende märkmike kaaned on korralikud ja ilusad, mul tuli mõte, et neid võib kasutada rebituna raamatute köitmisel,» ütles ta.

Rebimisel olid abis vabatahtlikud ja ka autor Sveta Grigorjeva. «Rebisime, trükkisime kaane peale autori nime ja pealkirja ja köitsime,» meenutas kunstnik. «See võttis aega kahel nädalavahetusel kokku neli päeva.»

Jaanuari viimasel päeval kogunesid Tartusse Eesti edukamate muuseumide esindajad. Aastaauhindade 29 võimaliku saaja hulka olid arvatud aasta muuseumiarendaja kategoorias kahe teise silmapaistva edendaja kõrval Lemmit Kaplinski ja Anne Rudanovski.

«Hea näide erainitsiatiivil sündinud muuseumidest, mis on omal algatusel tegelenud sellise pärandi kogumisega, mis muidu jäänuks tähelepanuta,» otsustas komisjon.

Kiitust tuleb ka raja tagant, sest tihtipeale tuletavad Emajõelinnas veedetud aega hea sõnaga meelde oma kodumaale naasnud külaliskunstnikud ja pikaajalised vabatahtlikud. «Meist on ilmunud artikleid Austraaliast Horvaatiani,» ütles Kaplinski.

Elu ühe kuu kaupa

Tubli tegevus ei ole siiski taganud kindlat tulevikku. Raha. Raha ... Raha! Sellise koha ülalpidamine ei saa Kaplinski sõnul olla kasumlik, sest on palju, kuhu raha paigutada. «Praegu on aga küsimus lihtsalt selles, kas me jaksame kinnisvarakulusid maksta või mitte. Tänane vastus on, et ega väga ei jaksa,» ütles ta.

Üks murekorts on lisandumas juhataja Kapliski laubale seetõttu, et Tallinnas sulges äsja uksed Polymeri kultuuritehas, mis oli tegutsenud kümmekond aastat. Sealne umbes 150-ruutmeetrine trükikoda kogu varaga vajab uut kodu hiljemalt kahe kuu jooksul.

Trükimasinaid on seal ühtekokku 10–15 tonni. Poole tosina masina hulgas on Victoria 1020, mis on tõenäoliselt ainus töökorras kõrgtrüki kiir-press Eestis. «See kõik ei ole selline asi, et tõstame auto peale ja vaatame, mis saab,» ütles Kaplinski. «Vaja on suure kandejõuga betoonpõrandaga kuiva ruumi.»

Mis siis saab Polymeri masinatest ja mis saab trükimuuseumist?

Juhataja ei tea praegu vastust nendele kahele küsimusele. Muud kui, et elada tuleb pidevalt ühe kuu kaupa.

Selle loo aluseks on märkmed, mis on kirjutatud trükimuuseumis valmistatud märkmikusse, ja diktofonisalvestised.