Tartlane õpetab Saudi Araabias füüsikuid

Kui Mihkel Kree Hugo Treffneri gümnaasiumi tuli, oli ta Lähte külaraamatukogust avastanud juba Jakov Perelmani «Huvitava füüsika» ja mõne õhtuga kõik Perelmani raamatud läbi lugenud. Need avasid ta silmad füüsika ja loodusteaduste suhtes. Foto: Kristjan Teedema

Kui Marseille’ ülikooli füüsikadoktorandil Mihkel Kreel õpingutest ja Saudi Araabias füüsika õpetamisest jääb aega üle, astub ta tihti läbi kodukoolist Hugo Treffneri gümnaasiumist. Direktor on temast vaimustuses. 

Kui Google’i käest küsida, kes on Mihkel Kree, vastab otsingumootor esimesena kümne aasta vanuse ajalehelooga: «Peaaegu imelaps Mihkel Kree: «Ma treenin mõtlemist.».» Noormees oli sellel ajal gümnaasiumi lõpetamas ja valmistus sõitma rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile Taiwani.

«Olümpiaadide edu (Kree sai 2002. aastal rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil pronksi ja informaatikaolümpiaadil hõbemedali, 2003. aastal auhinnati teda nendel olümpiaadidel mõlemas aines hõbemedalitega – toim) seostus minu jaoks eelkõige töö ja pühendumisega, mis ma sinna panin. Tulemuste ja selle vahel, kui palju ma õppisin ja ette valmistasin, oli selge korrelatsioon,» räägib Kree.

«Ma arvan, et see on nii kõigi õpilastega. Kui neil on süvendatud huvi mingi aine vastu, on see alles esimene samm. Sealt edasi peavad nad hakkama ise tööle. Nad peavad õppima rohkem, kui koolis on ette nähtud. Kui keegi tahab mõnest ainest enda jaoks rohkem saada, siis peab ta ka ise rohkem pingutama,» lausub Kree, kes ennast ise kunagi imelapseks pidanud ei ole. «Imelapsed on need, kes oskavad peast kiiresti arvutada. Seda mina kindlasti ei oska.»

«Võite sinna kirjutada, et direktor tuli ja segas nahaalselt intervjuule vahele ning tänas Mihklit, sest kui Mihkel on Eestis, on ta koolil alati abis. Alati! Mihkel on inimene, kes on toonud meie kooli rahvusvahelistelt olümpiaadidelt medaleid ja kogemusi andekate noorte õpetamiseks. Väga paljudel selliseid võimalusi pole, sest Eestis on vaid käputäis inimesi, kes pääsevad rahvusvahelistele olümpiaadidele,» vuristab Treffneri gümnaasiumi õpetajatetoa mustade nahkdiivanite juurde astunud direktor Ott Ojaveer.

«Ta on üks vähestest poistest siin majas, kes on saanud ise valida, millisele rahvusvahelisele olümpiaadile ta läheb. Tal oli valida matemaatika, informaatika ja füüsika. Ta valis kolmest kaks ja ütles: vot, neid ma teen ja ma teen neid tõsiselt,» on Ojaveer uhke.  «Ta on väga andekas ja väga töökas!»

Doktorikraad Marseille’st

Neli aastat tagasi kirjutas Kree Horisondis artikli, mis oli mõeldud temasugustele, kel on eesmärk omandada doktorikraad, kuid kes ei suuda valida, kas teha seda Harvardis või Tartus. Kree valis Marseille’ ülikooli Prantsusmaal.

«Prantslased tegid eksperimenti selles vallas, milles mina olin arvutitaga juba midagi nikerdanud,» räägib Kree, kuidas ülikool lõpuks tema valis.

«Suvel on mul plaanis seal doktorikraad kaitsta. Teen eksperimente vedelike segunemise kohta: kuidas erinevad turbulentsed kiirusväljad aitavad vedelikku võimalikult kiiresti segada. Selle analoogia on kohvitassis piima segunemine. Kui lisad kohvile tilga piima, see ainult virvendab seal natuke. Aga kui anda lusikaga väike vunk sisse, segab kiirusväli piima kohviga ruttu ära,» selgitab füüsik.

Eksperimendist vedelike segunemise kohta näitab Kree sülearvutist kirjut pilti vedelikest. See avaldati möödunud aasta lõpus Ameerika teadusajakirja Physics of Fluids esikaanel.

Saudi Araabias õpetamas

Möödunud nädala lõpus jõudis Kree tagasi Saudi Araabia kuningriigist, kus ta käib kohalikke õpilasi rahvusvaheliseks füüsikaolümpiaadiks ette valmistamas. Selleks samaks, millelt ta ise sai kooliajal kahel korral medali.

Kogu saudide treeningprogrammi taga on Tallinna tehnikaülikooli küberneetikainstituudi vanemteadur Jaan Kalda, kes on Eesti võistkondi rahvusvaheliseks füüsikaolümpiaadiks ette valmistanud juba 1994. aastast ja tegeles kümmekond aastat tagasi ka Kree ettevalmistamisega. Hiljem juhendas Kalda ka tema bakalaureuse- ja magistritööd.

«Saudid võtsid Jaan Kaldal hõlmast kinni ja ütlesid, et tahavad teda oma õpilasi treenima. Aga kuna Jaan tahab tegeleda ka oma asjadega, sokutab ta sinna õpetama oma õpilasi,» räägib Kree.

Eesti õpilastele tehakse olümpiaadi temaatika selgeks seitsme päevaga, saudi õpilastel kulub seevastu selleks umbes kolm-neli kuud. See tuleneb erisugustest koolisüsteemidest – füüsikat hakatakse seal õppima hiljem, alles kümnendast klassist – ja võrreldes meiega õpitakse seda seal vähem. Meile ei ole ka antud lihtsalt võimalust õpilastega nii pikalt tegeleda.

Pika ettevalmistuse poolest on tuntud ka Hiina ja Iraan. Seal võetakse õpilased terveks aastaks koolist ära ja pannakse iga päev ülesandeid harjutama. Hiina puhul on selle taga ilmselt imperiaalne võidujanu, aga Saudi Araabia puhul pole lihtsalt teist võimalust – õpilased on vaja päris algusest üles töötada.

Saudide kevadised pikemad laagrid koolinoorte füüsikaolümpiaadiks ettevalmistamiseks korraldatakse Punase mere ääres asuvast Jeddahi linnast umbes saja kilomeetri kaugusel KAUST-is (King Abdullah University of Science and Technology – toim). «See on suur ja uhke ülikool, mis ehitati alles hiljuti» sõnab Kree.

«Saudi Araabias on viimastel aastatel üldse hakatud haridusele suuremat tähelepanu pöörama,» teab ta.

«Ülikoolide arv on viimase kümne aastaga umbes kolmekordistunud. Raha on hakatud suunama haridusse ja prioriteetsed valdkonnad on just matemaatika, füüsika ja keemia. Ma täpselt ei teagi, mis selle taga on. Kui ma idealist oleksin, siis ma ilmselt arvaksin, et kuningas saab aru, et nad lasevad praegu liugu naftaraha peal ning selleks, et tulevikus oleks võimalik ka ise midagi toota, on vaja hakata inimesi tehnikaaladel välja õpetama,» räägib Kree.

Kree sõnul on KAUST justkui tükike Euroopat keset Saudi Araabiat,  mis on piiratud kõrge kivimüüri ja traataiaga ning seda valvavad valvurid.

Ülikooli territooriumil on naistel lubatud autoga sõita, riigis see lubatud ei ole. Ülikooli territooriumil on väike kino meelelahutuseks, riigis on kinod keelatud. Tänaval peavad naised olema nii kinni kaetud, et ainult silmad paistavad, selles ülikoolis on aga see natuke vabam: rätik on küll peas, aga nägu on näha.  

«Selliseid saarekesi on muidugi teisigi. Põhimõttelisel tähendab see seda, et kuningas on usujuhtidega kokku leppinud, et nad ei lähe neid territooriume kontrollima,» selgitab Kree.

Õpetajaks ei ihka

Kreele füüsikat õpetada meeldib ja ta on kindel, et suvel Kasahstanis Astanas  rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil pretendeerivad tema parimad õpilased kindlasti ka medalitele.

Kuid kooliõpetajaks Kree ei ihka. «Liiga raske,» ütleb ta. «Kooliõpetaja peab tegelema klassitäie õpilastega, kelle seast võib-olla ainult kolm on sügavalt motiveeritud, kolmandikul on ainest ükskõik ja siis on veel ka neid, kellele õppimine on suisa vastumeelne.» Kree on nõus aga tegelema ainult nende õpilastega, kes on ise väga motiveeritud. «See ei saa aga olla täiskohaga töö,» annab Kree endale aru.  

«Ma annan nüüd suure lubaduse, et ma kirjutan doktoritöö mõne kuuga valmis, siis alates maist olen ma jälle vaba õpetama. Mis edasi saab? Pean mõtlema,» ütleb Kree.


CV

• Sündinud 1984.

• Prantsusmaa Marseille’ ülikooli füüsikadoktorant.

• 2003 asus õppima Tartu ülikooli füüsika erialale ja lõpetas 2009 samas magistran­tuuri.

• Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilasena osalenud nii Eesti kui rahvusvahelistel olümpiaadidel, võites medaleid füüsikas ja informaatikas, 2002. aastal pälvis rahvusvahelisel füüsikaolümpiaadil pronksi ja informaatikaolümpiaadil hõbemedali, 2003. aastal auhinnati teda nendel olümpiaadidel mõlemas aines hõbemedaliga.