Klaas lubab tarbekunsti kõrval teha puhast kunsti

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiina Sarapu ruumiinstallatsioonis «Kõik on kaalul» ripuvad saali laest alla kaalud klaasist asjadega.
Tiina Sarapu ruumiinstallatsioonis «Kõik on kaalul» ripuvad saali laest alla kaalud klaasist asjadega. Foto: Margus Ansu

Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel on seekord väga eriline väljapanek, nimelt on kõik eksponaadid klaasist. Uusi töid on näha toonud kolm klaasikunstnikku.


Nii Tiina Sarapu kui ka Mare Saare ja Eeva Käsper tegutsevad Tallinnas, neist kahel viimasel on Tartu juured. Kõik kolm on ühtlasi Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna õppejõud, kellel on seljataga arvukas ja tunnustatud näitusetegevus kodu- ja välismaal.

Aastakümnete taguse näitusekogemusega vaataja, kes ootaks ehk klaasikunstnikelt tarbekunsti – vaagnaid, vaase jm kasutatavaid esemeid (ka disaini suund on klaasikunstis alles) –, peab seekord «pettuma». Viltuses majas on kunstnike vabalooming, nn puhas kunst, mida ülejäänud kunstimaailmast eristab vaid materjali – klaasi – kasutamine.

Puhas kunst

Sama oluline kui klaas on kunstnike loomes ka sõnum.

Ühise pealkirja alla koondatud autoriprojektides kutsuvad nad kaaluma kõlbelisi valikuid, peatama ja väärtustama hetki, juurdlema globaalsete arengute üle. Klaas toetab kunstnike sisulisi taotlusi oma vastandlike omadustega – kõik mis näib tugev, võib samas olla ka ääretult õrn.
Tiina Sarapu esineb haarava ruumiinstallatsiooniga «Kõik on kaalul». Terve saal on laest alla rippuvate kaalude päralt. Mustast klaasist kaaluplaatidel valendavad läbipaistvast klaasist tuttavad esemed mobiilist pangakaardini kõrvuti raskemini tõlgendatavate torude ja keradega.

Enamik kaalupaare on mingis mõttes vastandlikud, mõnedel on kõrvuti materiaalse ja vaimse maailma tähistajad, kuid kunstnik ei tule näpuga näitama, mis peaks olema olulisem. Kaalud on tasakaalus ja väärtuste hindamine jääb vaataja mõttetööks.

Eeva Käsperi installatsioonis «Hällilaul» saavad ühes tumedas ruumis kokku mitme meetri pikkused klaasniidid ja sulatustehnikas loodud objektid, mille idee on pärit jaapani paberivoltimise kunstist origamist.

Algselt elastselt paberist objektilt võetud vorm on jäädvustatud klaasis. Näitusesaali tekitatud unenäoline ruum, kus helendavad objektid kohtuvad eeterlike klaaskiirtega, võimaldab tajuda seoseid inimese mälu ja aistingute lõpuni kirjeldamatuse, hetkelisuse ja muutlikkusega.

Läbipaistmatu klaas

Mare Saare töö «Maailmalõppu ei tule» koosneb pitsilise servaga taldrikulaadsetest objektidest, mille konarlikul pinnal tungivad tsentrist välja pungad, uued kosmosed. Nad mõjuvad kui lilled kõrbes või kuumaastikul, otsekui tärkava kevade allegooriad.

Mare Saare õrnades ja värvilistes töödes näeme teistsuguseid klaasi omadusi – et see võib paeluda ka mati, koredapinnalise ja läbipaistmatuna.

Näituse vaieldamatu võlu ongi selles, et kunstnikud avavad meile klaasi rikkalikke võimalusi. Näeme optilisi ja geomeetrilisi pindu, puhutud ja sulatatud, venitatud ja koolutatud klaasi. Erinevaid tehnikaid tutvustab ka näituse sees jooksev film.

Sügavamõttelisuse kõrval on kolme kunstniku näitus väga ilus – esteetiline elamus on tagatud.

«Tasakaaluhetk»

• Tartu kunstimuuseumi viltuses majas (Raekoja plats 18) on näitus «Tasakaaluhetk», mis koosneb Mare Saare, Eeva Käsperi ja Tiina Sarapu töödest.

• Vaadata saab 6. juunini.

Tagasi üles