Heljo Pikhof: meie lapse elatis

Heljo Pikhof. Foto: Margus Ansu

Ega see halba tee, et ühiskonnas on lahvatanud diskussioon selle üle, kuidas ühe vanemaga kasvav laps saaks kätte elatisraha juhul, kui teine vanem hoidub kõrvale selle maksmisest.

Kui mitte muu, siis kired on möllama pannud mõte võtta survevahendina ronga­isalt või -emalt ära autojuhiluba. Veelgi enam aga meie perekonnaseadusest johtuv tõik, et lapselapsele võib elatist nõuda ka vanaemalt-vanaisalt. Kas kisub absurdiks kätte – näiteks meie praeguste pensionide juures? Loogika on seesama, mis kohustab oma väetiks jäänud vanemaid-vanavanemaid ülal pidama/hooldama nii lapsi kui lapselapsi.

Senimaani on semud ja muidu «head inimesed» suhtunud leigelt, et mitte öelda omapoisilikult teadmisse, et vanem vilistab kohustusele oma last toetada. Ka tööandjad. Miks muidu lastakse võlglasel teha mustalt tööd või kantakse palk näiteks sõbra pangakontole. Selleks ikka, et kohtutäitur ei saaks rahale küüsi taha.

Täitemenetluses on praegu ümmarguselt 12 000 elatise sissenõudmise nõuet. Asjast ei anna see kaugeltki mitte täielikku pilti. Sest suur osa üksikvanemaid ei võta lapseraha sissenõudmiseks midagi ette – kes teadmatusest, kes kurnatusest, kes eneseväärikusest, kes hirmust endise kaasa vägivaldsuse ees.

Põhjusi on teisigi ning nendest paaridest, kes lähevad inimese moodi lahku ja inimese moodi edasi suhtlevad, me praegu ei räägigi.

Eesti on väike, aga tubli: maailma riikide esirinnas mitte üksnes naisekandmises ja kiikingus, vaid ka ... üksikvanemate määralt. Rohkem kui viiendik meie lastest kasvab üksikvanemaga peres. Sellest lähtuvalt aga ka teistest suuremas vaesusriskis: 2012. aastal elas ümmarguselt 40 protsenti üksikvanemaga peredest vaesuses.

Kes kellele ära teeb?

Sellel taustal on mõistusevastane, suisa õõvastav kasutada last kui mehe ja naise arveteklaarimise vahendit.

Naine olla lehtsaba – viisakalt väljendades –, kes kulutab raha omaenese hilpude ja ilusalongide peale, on meeste üsna tüüpiline arusaam asjast. Ja teine pool? Mees andku esmalt pappi, eks siis paista, kas ma lasen tal lapsega kokku saada või ei.

Laps on see, kellega manipuleeritakse, keda nuheldakse, kes vanemate väikluse ja tigetsemise käes kannatab.

Vahemärkusena: et 92 protsenti meie üksikvanematest on emad, siis andku vaprad ja väärikad üksikisad mulle andeks, kui kasutan puhuti ema-sõna üksikvanema sünonüümina.

Tüüpiline üksikvanem on kõrgharidusega alamakstud naine, näiteks kultuuri- või raamatukogutöötaja. Üksinda last või lapsi kasvatav ema ei saa end pea kunagi lõdvaks lasta, välja puhata, elada mingiski mõttes sotsiaalset elu, isegi haige olla mitte, huvidega tegelemisest rääkimata.

Kui kaua kulub sellistes oludes aega, et inimene läbi põleks? Ja kui ta leiab endale ka mõne tööotsa lisaks – et vähemasti kartul ja kaerapuder laual oleksid ning heal juhul ka maksud makstud –, siis kui paljuke jääb tal veel aega või jõudu, et lapsega tegelda? Kindlasti ei ole tal enam selleks jaksu, et detektiivitööd teha, näitamaks kohtutäiturile teed oma kohustustest hoiduva isa juurde.

Ometi on isehakanud Miss Marple'id elukutselistest kohtutäituritest sageli tõhusamadki.

Arvatavalt pooled viilijatest vanematest hoiavad oma lapsele raha maksmisest kuritahtlikult kõrvale, teiselt poolelt polevat võtta punast krossigi. Kuid mõelgem edasi: kas seegi pole kuritahtlik käitumine, kui lööd elule käega, aga ilma peal kasvab su oma lihane laps, kes kannatab kui mitte nälga, siis ilmajäetuse alandust?

Sõnadest söönuks ei saa

Üldrahvalik arutelu on hea asi küll, aga sõnadest söönuks ei saa. Fakt on see, et tuhanded ja tuhanded lapsed kasvavad ilma teise vanema toeta.

On kõiksuguseid kavalaid nõkse, et omaenese lapsele raha mitte anda. Isegi kümme aastat ühtejärge osatakse karistamatult viilida. Selle ajaga võib võlg vägagi suureks paisuda, kuni ühel päeval pöördub kohustatud vanem ise kohtusse, et teatada: ei ole jah suutnud maksta, aga majanduslik seis pole teps mitte paranenud. Sel juhul võlg kustutatakse, sest nõuded aeguvad. Üha sagedamini kaovad kõik otsad välismaale.

Elatisenõue ei ole pelgalt vanemate omavaheline asi. Riigi kohus on tagada laste õiguste kaitse, tõdevad rahvusvahelised lepped. Meie praegune kord seda pahatihti ei suuda, sest last üksinda kasvatav vanem on üksinda jäetud selleski, et algatada lapse elatisraha väljanõudmine, kui teine vanem ei täida oma kohustusi.

Ometi on pea kõikides Euroopa riikides institutsioonid, kes tegelevad elatise kogumise ja väljamaksmisega. Sel viisil saab laps ülalpidamistoetust korrapärase avansina ja tal on alati leib laual. Võla sissenõudmine kohustatud vanemalt, kui too kokkuleppeid ei täida, on juba vastava talituse õlul.

Sotsiaaldemokraadid esitasidki riigikogu menetlusse eelnõu, mille eesmärk on seada meilgi sisse fond, kust saaksid tuge need üksikvanemate lapsed, kelle teine vanem ei maksa elatist. Juba viis aastat tagasi korraldatud Postimehe küsitlus näitas, et enamik vastanuid kiitis heaks elatisfondi idee.

Mõistagi on meil vaja Eesti oludele sobivat mehhanismi. Praegu pole riigil olukorrast isegi vettpidavat ülevaadet. Ja mõistagi nõuab fondi loomine korralikku analüüsi ja raha. Ent raha kulub ju praegugi: kohtu ja politsei ja täiturite otsatule tööle, kes elatise küsimustega tegelevad, ja tihtilugu – tuulde.

Tõsi, ka riik ei suuda võlglastelt kogu raha kätte saada, kui aga võtab kogu survevahendite arsenali kasutusele, on asjakorraldus tükk maad senisest tõhusam. Praegune põhineb ju suuresti rongavanema trikitamisoskusel ning kohtutäituri loomuomadustel.

Liiati, üks asi on endisele kaasale koht kätte näidata – kui laps ise on kahe silma vahele jäänud –, teine asi on olla riigile võlgu.

Läti kogemus, kus 2010. aastast on vastav fond olemas, räägib, et riik suudab vanemale oma kohust päris jõuliselt meelde tuletada. Igatahes lõunanaabrite arusaamades sai selginemine teoks umbes aastaga. Ja võidab sellest laps.