Jube kokkupõrge pani leiduri pea tööle

Kogumikust «1001 leiutist, mis muutsid maailma» leiab lugeja Garrett Morgani 1923. aastal tehtud foori (väikesel pildil), millel olid «käed», mida STOP- ja GO-signaali näitamiseks tõsteti või langetati. Tänapäevane foor enam lugemisoskust ei nõua. Foto: Margus Ansu

Ilm, hinnad ja valitsus on inimestel ikka jutuks. Argised asjad aga lihtsalt on, mis neist ikka rääkida, kui need töötavad. Nii on ka suuremate linnade elanike ellu kuuluva valgusfooriga, mis ühe allika andmetel saab tänavu saja-aastaseks ja teise allika järgi on veelgi vanem liikluse reguleerija.

Teadus- ja tehnikauudiste portaal Forte kirjutas 2010. aasta lõpus, et punane ja roheline foorituli võeti kasutusele Briti parlamendihoone ees Londonis 1868. aasta 10. detsembril.

Raudteeinsener J. P. Knight lähtus raudteesemafori punasest ja rohelisest viidast, mida dubleeriti pimedal ajal punase ja rohelise gaasilambiga. Ka parlamendi ees kasutati gaasilampi, mida käsitsev politseinik sai aga selle plahvatuses 1869. aasta 2. jaanuaril õnnetult surma.

Mitmekülgne leiutaja

20. sajandi alguses avas autotööstur Henry Ford Ameerikas oma esimese tehase ning tänavatel segiläbi liikunud hobuvankrite, jalakäijate, jalgratturite ja autode vahel hakkas juhtuma üha rohkem õnnetusi.

1914. aastal paigaldas afroameeriklasest leidur Garrett Morgan (1877–1963) Ohio osariigis Clevelandis tiheda liiklusega tänavatele reguleerimissüsteemi, tänapäevase valgusfoori eelkäija.

«Garret Morgan sai inspiratsiooni foori loomiseks pärast seda, kui ta nägi hobuvankri ja auto vahel aset leidnud kohutavat kokkupõrget,» seisab kirjastuse Varrak välja antud kogumikus «1001 leiutist, mis muutsid maailma».

Morgani foor koosnes kolmest T-kujuliselt paigutatud «käest», millele vändati käsitsi signaalid STOP (seisa) ja GO (mine). Selle abil võis peatada liiklust ühest või mitmest suunast, mis võimaldas jalakäijatel ohutult teed ületada. Morgani leiutis sai patendi 1923. aastal ning lõpuks müüs leidur oma foori õigused 40 000 dollari eest kompaniile General Electric.

Muide, mustanahaline Morgan oli tagasihoidlikku päritolu. Endise orja pojana lõppes ta haridustee algkooliga, kuid loomupärane andekus asjade parandamisel ja leiutamisel tõid talle ruttu osava meistrimehe maine ning peagi pakuti talle Clevelandi ümbruses mitmeid töökohti.

Peale foori leiutas ta ka gaasimaski eelkäija, siksakpiste seadeldise õmblusmasinale ja juukseid sirgendava kammi.

Eestist tuleb esimest foori otsida hoopis raudteelt, sest Põlvamaal Var­busel töötava Eesti maanteemuuseumi teadurile Mariliis Hämä­läinenile pole 1920. ja 1930. aastatel ilmunud ajakirjast Auto fooride kohta midagi silma jäänud.

Esimesed valgusfoorid tulid Eesti raudteele Tallinna-Nõmme ja Tallinna-Ülemiste lõigul, selgitas Haapsalus asuva raudteemuuseumi teadur-kuraator Tõnu Tammearu. 1929. aastal võeti raudteel signalisatsiooniseadmetena kasutatud semaforide asemel Tallinnas, Järvel, Nõmmel ja Ülemistel kasutusele foorid. Need oli valmistanud Rootsi ettevõtte LM Ericsson tütarfirma Signal­aktie­bo­laget.

Peagi varustati nende Rootsi valgusfooridega ka Pääsküla jaam ja nii oli 1930. aastail Eestis 18,5 kilomeetrit fooridega turvatud raudteed. «Pääsküla-Tallinna-Ülemiste teeosal oli skeemide järgi kindlasti üle 40 foori,» märkis Tõnu Tammearu.

Edasine areng valgusfooride osas jätkus raudteel hoogsamalt alates 1950. aastate lõpust, mil semafore hakati asendama mitut tüüpi fooridega.  

Fooriga ja foorita

Maanteemuuseumi arhiivraamatukogus leiduvates dokumentides-trükistes on nõukogude ajal valgusfoore esimest korda mainitud 1945. aastal kehtestatud tänavaliiklemise eeskirjas. «Et need olid üleliidulised eeskirjad, siis ei tähenda see, et Eestis oleksid valgusfoorid tol aastal olemas olnud,» ütles Hämäläinen.

Esimese teate valgusfoori kohta meie tänavatel leidis ta 2007. aastal ilmunud Robert Nermani raamatust «Autobussiliiklus Tallinnas», kus on kirjas, et 1947. aastal pandi kolme tulega foor Tallinnas üles Pärnu maantee ja Suur-Karja tänava ristmikule.

Esimesed jalakäijatele mõeldud foorid seati Tallinna Linna Riikliku Autoinspektsiooni initsiatiivil üles 1959. aastal pealinnas Pärnu maantee, Võidu väljaku ja Estonia puiestee ristmikul.

Nüüd on firma Signaal TM fooriosakonna juhataja Peeter Tooni sõnul Tallinnas foorid 321 ristmikul. «On ristmikke, kus töötab 48 foori ja seegi on veel tagasihoidlik tulemus,» ütles ta.

Ja kuigi laias maailmas on foorid töötanud nüüd juba sada aastat, võib vabalt juhtuda, et Tartumaal ületavad need kunagi uudisekünnise. Seda juhul, kui siinmail ainsana fooridega liiklust reguleeriva Tartu kõrval paigaldatakse need ka teistesse linnadesse ehk Elvasse ja Kallastele.

Autost foorini kulus aega kõvasti

Vilja Kohler

[e-mail]

Esimene auto jõudis Tartusse 1908. aastal, mil Rüütli tänaval asunud mehaanikatöökoja omanik Weckram üüris endale sõiduauto. Esimene, sisuliselt käsitsi juhitav foor hakkas siin tööle rohkem kui pool sajandit hiljem.

See riputati Turu-Riia ristmiku kohale ilmselt 1960. aastal, dokumentaalset kinnitust Tartu linnavalitsuse teede- ja liikluskorraldusteenistuse peaspetsialist Ahto Meho sellele ei leidnud.

«Enne foori reguleeris sel ristmikul liiklust miilits, kellele oli ristmiku keskele tehtud veidi kõrgem platvorm,» rääkis Ahto Meho, kes seal töötanud miilitsat ei mäleta.

Küll mäletab ta aga 1960. aastate algusest Turu-Riia ristmikult neljas suunas olnud tuledega foori. «Turuhoone kõrval oli putka, seal istus tädike, kes lülitas foori tulesid tööle,» meenutas ta. Mõni aasta tagasi läks see putka kõige kaduva teed, kuid ümmargune vundament peaks alles olema.

Nüüd on Tartus 43 fooridega ristmikku ja fooridega reguleeritud ülekäigurada, kus töötavad Austria firma Swarco Futurit fooride eri mudelid.

Ülikoolilinna valgusfooride käigushoidmiseks kulub aastas ligi 137 000 eurot, sellest elektrile läheb laias laastus 10 000 eurot.

Foori juhitava ristmiku hind on Ahto Meho sõnul sõltuvalt ristmiku iseärasustest väga erinev. Tehnika – fooripead, kandurid, kontroller, jalakäija nupud, kaablid – maksab 60 000 – 80 000 eurot, millele lisanduvad tee-ehitus- ja kaevetööd. Üks foor (kolme tulega sektsioon ehk fooripea) koos paigaldusega olemasoleva posti külge maksab ligi 500 eurot.

Kõige vanemad, 1995. aastal paigaldatud foorid töötavad Tartus Emajõe-Kroonuaia ristmikul. Tänavu pole kavas linna uusi foore üles seada.