Näitusel tahaks saale avardada

Ilmar Malini (1924–1994) näituse «EluLõng» koostajad Jaan Malin ja Kadri Asmer on väljapanekus üsna kesksele kohale asetanud aastal 1968 valminud kolmikmaali «Vesi. Maa. Ruum», mis kuulub Tartu kunstimuuseumile. See paikneb mullast, kividest ja sürreaalsetest kujudest taasloodud installatsiooni «Organon» juures, kunstimaja suurima näitusesaali seinal. Foto: Margus Ansu

Ilmar Malini 90. sünniaastapäeva näitus Tartu kunstimaja kahel korrusel suudab kunstniku loomingu erinevatest osadest ja ajalistest järkudest anda üpriski ülevaatliku pildi.

Ekspositsioon on tihe ja tõsine – sedavõrd, et tahaks vahepeal teostele õhuruumi lisada ning kunstimaja saale mõtteliselt avardada.

Väga palju on kirjutatud Malini kunsti muutumistest. Milles aga võiks näha seda, mis seob töid ühe inimese kunstiks? Milles tajuda põhihoovust, kujutleda autorit? Kas mingil resümeerival viisil oleks võimalik seda sõnastada?

Näitusel hakkasid need küsimused kiusama ning ei osanud sellest mõttesõlmest hetkel väljuda teisiti kui tajumusega: meie ees on targa ja seejuures mitmeti mõistatuslikuks jäänud inimese looming ...

Mikromaailma kujundid

Kõige intellektuaalsemaks osaks on Malini kunstis peetud mikromaailma kujunditega töid, millele ta pühendus alates 1967. aastast.

Sellest räägiti ka mälestusõhtul, mis järgnes näituse avamisele 16. jaanuaril kirjandusmajas. Raivo Kelomees seostas Malini loomingut praegu leviva uurimusliku kunstiga. Ta märkis seda tunnustavalt ja paistis selles nägevat Malini kunsti tänapäevasust.

Kuid kas Malin tahtis olla teadlane ja uurija? Vastuseks võib tsiteerida tema enda teksti, kus ta ütleb, et «need on vaid kunstniku käigud neid ainevaldu pidi, teadlase nägemisega pole siin midagi tegemist».

Bioloogiline materjal – kudede ja rakkude mikroskoobi all nähtavad suurendused või prepareeringute joonised – oli talle üksnes fantaseerimiseks, inspireerivaks aineseks. Piltide visuaalsed kujundid, tähenduslikud seosed ja kompositsioonid sündisid tema kui maalikunstniku kujutluses ja käe all.

Mulle on kõige lähedasemaks jäänud tööd, milles ta on väga julgelt kompositsiooni vertikaalselt poolitanud, eraldades selgelt heleda ja mustja poole. Selles järsus kontrastis võib näha mitut laadi vastuolude sümboleid, neid vastandeid on ta aga osanud kujunditega siduda – on suutnud luua tasakaalu.

Näituse koostajad Jaan Malin ja Kadri Asmer on ekspositsioonis üsna kesksele kohale asetanud kolmikmaali «Vesi. Maa. Ruum» – selles on ruumilisust ja maalilist elementi eriti palju. Ja kõige «pehmemat» värvi- ja vormikäsitlust leiab küllap kahest pildist pealkirjaga «Looduse vormid».

Sürreaalsed vormid

Sürreaalset elementi pesitses Malini maalides varemgi, kuid domineerivaks kasvas see fantaasiamaailm tema kunstis 1970. aastate teisest poolest.

Suurtest sürreaalsetest maalidest näeb näitusel üksnes kolme (nende seas tema surma-aasta 1994 viimast tööd) ja joonistusi on välja pandud kümmekond. Väljapanekut dirigeerivad ja tekitavad kummalist närvekõditavat õhustikku sürreaalsed kujud ja installatsioon «Organon».

Sürreaalsetest seadeldistest nüüdsel näitusel on ilmsesti kõige mõjukam «Käsi». Klaaskupli alt vaatab vastu üsna läbipaistvalt kumav veresoontega käemulaaž ning kupli küljes väljaspool on kaks ehtsat linnutiiba.

Malini sürreaalseid töid vaatan praegu suurema huvi ja põnevusega kui paar aastakümmet tagasi. Silm läheb piltidesse seiklema ja uitama. Kummalised asjad ja olevused ja veidrad seadeldised asuvad, sõuavad või triivivad mingis valguses, mis ei olekski kui siit maailmast ...

Kui silmitseda seda imelikku vormide mängu tähelepanelikumalt, siis hakkab paistma, et ega see olegi väga kaugel 1960. aastate kunsti bioloogilisest sfäärist.

Malin pole loonud külma tehislikkust. Nende isevärki asjade ja olevuste alged ja «materjal» oleks nagu ikka mingil viisil orgaanilist päritolu. Need alged on vohavalt kasvanud või tardunud, neid on tükeldatud ja kasutatud, kuid elutungi on neis kummaliselt kokku pandud osistes siiski aimata.

Ja sellele veidrale maailmale on kontrastiks linnud. Meenub, kuidas Malin nimetas linde looduse täiuslikemateks olenditeks.

Fantaasia sünd

Kuidas need tööd on sündinud? Joonistamise tahes-tahtmatut spontaansust juba noores eas on Malin ise kirjeldanud. Ja Ants Juske on nimetanud väljaandes «Eesti kunstnikud» teda sürrealismi, eriti aga selle ühe liini, psüühilise automatismi kõige järjekindlamaks viljelejaks eesti kunstis.

Kuid Juske vaidlustab selle väite osaliselt õige pea samas kirjutises, rõhutades siiski ka teadlikku sürrealismi pärandi interpreteerimist Malini kunstis ning viimistletust, mida nõuavad kõige enam maalid.

Malin on samuti väitnud (Looming 10/1974), et psüühiline automatism selle täies tähenduses ei ole talle omane: «Alateadvusest päritolevaga toimub alati mingi kontrolliv ümbertöötlus.»

Teoste saamisloost ja loominguprotsessi iseärasustest on ta küllaltki palju kirjutanud. Ta märgib ühes arutluses, et alles siis, kui ta uuris Paul Klee töid originaalis, taipas ta, mida tähendab tema kohta kasutatud määratlus teadlik improvisaator.

Portreed ja assamblaažid

Enamik portreid on eksponeeritud täiesti eraldi – alumise korruse väikeses galeriis. Ja teisel korrusel on vasakpoolne ruum 1960. aastate algupoole maalide päralt.

Need varased tööd näitavad väga ilmekalt, kui omanäolisena tuli Malin välja piiratud realismist, mida pressiti sisse Stalini ajal hariduse omandanuile.

Huvitav, et need vanemad tööd taluvad sealsamas läheduses olevaid sürrealistlikke assamblaaže ja suurt kivide ringi «Organon». Nad ei ole ehmunud tulijad ajaloost.