Kuule, sina, pane uisk alla!*

Martin Pau
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii Laura kui Art jäävad rabalauka jääga väga rahule. Laurale ei meeldinud ainult see, et lumi tikkus saapakeele vahelt sokini.
Nii Laura kui Art jäävad rabalauka jääga väga rahule. Laurale ei meeldinud ainult see, et lumi tikkus saapakeele vahelt sokini. Foto: Martin Pau

Art astub saapaga kobamisi jääle, mida katab umbes kuue sentimeetri paksune õhuline lumi. Selle alt paljastub imesile, läbipaistev jää. Art proovib seda õõtsuma panna. Jalgealune on õnneks kindel kui raudbetoon.

«Jää on fantastiline,» tunnistab Art pärast esimest, veidi üle saja meetri pikkust prooviringi. Tõepoolest. Nii siledat looduslikku jääd pole minu uisk ilmselt veel kunagi tundnud. Lume alla küll ei näe, aga raud ei tundu kohtavat ainsatki pragu ega kühmu.

Rabalaugas, mille uisutamiseks välja valisime, on umbes viiskümmend meetrit pikk ja keskkohast kakskümmend meetrit lai.

 Laenan Ardi käest targa telefoni, mis suudab mõõta, kui suure kiiruse üles ajan.

Laugas lõpeb natuke liiga vara, et kenast vungist täit mõnu saada. Kaar vastupäeva ja tagasi teise otsa.

Tark telefon valmistab mõningase pettumuse: tippkiirus on vaid 17 kilomeetrit tunnis. Tahaks asja vabandada lauka või hokiuisu raua lühidusega, aga näib, et 20 kilomeetrit tunnis jääks nii või naa mulle kättesaamatuks.

Laurale ei meeldi, et uisunina lund lükkab. Valge kristalne pudi on küll imekerge, tuiskab jalge alt üles ja ei näi sõitu takistavat, aga tikub Laura iluuiskude keelte vahelt sisse.

Veidi krobeline Raadi

Nagu rabas, kulub kaasa võetud matkatool marjaks ära ka Raadi järvel. Tagumikku poleks kusagile toetada. Art jätab meid Lauraga kahekesi, peab sõitma rehviparandusse. Aga ütleb enne Raadi jää kohta, millega tegi esimest korda tutvust 22. jaanuaril, ainult kiidusõnu.

Ümber Raadi järve on sisse sahatud mitme meetri laiune ja ligi 700 meetri pikkune uisu-ringrada. Tuul on puhunud rajalt minema pea viimsegi lumekübeme ja jää tõesti heaks poleerinud. Tõsi, mitte päris nii heaks kui laukajää.

Rabas lummab eelkõige ümbruse omapärane ilu, vaikus ja privaatsus. Raadil pakub elamust see, mis paistab jalge alt. Vähemalt 20 sentimeetri paksune jää on läbipaistev nagu aknaklaas. Järve põhjast võib loendada kive, imetleda rohkeid jäässe jäänud õhumulle ning tunda kerget kõhedust rohketest jääpragudest.

Praod on kohati mitme millimeetri laiused, aga jooksevad enamasti risti üle uisuraja, nii et neisse komistamine on vähetõenäone. Päriselt häirivad sõitu mõned napid konarlikud lõigud, mis tekkinud ilmselt lume kinnitallamisest enne uisurajategu.

Laura proovib sõita ka läbi lume ja leiab, et lume all on jää siledam. Lund näib olevat vähem kui rabas, aga see on tihkem ja teeb kokkuvõttes liikumise raskemaks.

Ohulõhnane lauluväljak

Tartu lauluväljaku laulukaare esine piimjas kunstjää on hea. Peaaegu võiks ehk isegi öelda väga hea. Aga pahavõitu on see, et plats pole loodis.

Üles- ja allamäge uisutada ju iseenesest võib, on isegi omamoodi vaheldust pakkuv, aga allamäge ootavad uisutajat verejanuline betoon ja astmestike metallkäsipuud. Kus iganes sa kurvi ei võta, lööb kuklas kergelt tilisema häirekellake: tasa, ettevaatust, rahulikult ...

Kiiver võiks siin olla peaaegu kohustuslik. Eriti siis, kui on õhtu, sagijaid palju ja vajadus ootamatuiks manöövreiks iga hetk tekkimas.

Saadjärv – mmm ...

Saadjärvele läheme Lauraga järve idaotsa parklast. Esialgu näib, et saabastega pole mõtet järvele ronidagi. Tõmbame kohe auto juures uisud jalga ja avastame, et see oli viga.

Esiteks on uiskudega väga vilets enam kui meetri kõrgusest järsust kruusanõlvast alla jääle ronida. Teiseks selgub, et vähemalt esimesed sada meetrit järve kaldast on jää külmunud rüsina. Sellel kakerdamine on tõsiselt tüütu. Kuid siis algab pidu.

Kõigepealt satume enam kui saja meetri pikkusele ja paarikümne meetri laiusele

ristkülikukujulisele lumest puhastatud platsile. Keegi hea ja arukas inimene on tekitanud selle serva kahest pakust ja ühest plangujupist üliasjaliku pingi, millel uiske jalga pannes istuda või lihtsalt korraks puhata.

Siirdume umbes poole kilomeetri pikkusele ja peaaegu viie meetri laiusele sissesahatud uisurajale. Jää on tõesti suurepärane!

Kas just parem kui oli laukal, aga tohutu vaatemängulise lisaväärtusega: suurepäraselt läbi paistvast jääst vaatavad vastu tarretunud õhumullipilved, kunstiliselt kaardunud pilliroovarred ja vesikasvud.

Tuul on esialgu selja tagant Kukulinna mõisa poolt. Nüüd saame alles tunda tõelist uisumõnu! Seda ülilahedat, väga pikaks venitatavate tõugetega liuglemist tahaks peaaegu hõljumiseks nimetada.

Kraav nagu bobirada

Kodukandis Metsanuka külas ronin elus esimest korda uiskudega kraavi. Pakasega on vesi langenud ning umbes poolteise meetri laiune jääkaas on bobiraja sarnaselt kausjaks vajunud. Saab sõita kraavi keskel või ka paari-kolmekümnekraadise kaldega jäänõlvadel, joonistades kaldast kaldasse kulgedes s-tähti.

Tõsi, suurt kiirust kraavis ei arenda. Aeg-ajalt tuleb olla eriti valvas truubikohtades, kus kraavijääle pressinud pruunikas turbaleovesi on külmunud kuhjatisteks. Kuna lund jääl peaaegu pole, on võimalikud ebameeldivad üllatused õnneks päris hästi näha.

Tasub lund lükata küll

Nädalavahetusel sadas maha lumi, mis ilmselt nii mõnegi mõnusa loodusliku uisuplatsi seks talveks kihva keeras. Kui teil on aga lumesahk ja töökad käed või mõnus sahaga masin, siis teadke – tasub vaeva näha ja selle lume alt uisumõnu üles otsida!

*Pealkiri on parafraas ansambli Propeller «Talvelaulust».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles