Martin Pau: muretsemine muret ei murra

Martin Pau Foto: TPM

Valitsuse liikluskomisjon pidas 29. jaanuaril istungit. Selle kohta tuli maanteeameti pressiteade, millest selgus, et Eesti liikluses sai läinud aastal vigastada üle 1700 inimese, surma 81. Selle aasta jaanuaris on hukkunud juba kümme inimest.

Valitsuse liikluskomisjon tundis olukorra pärast muret, oli lugeda pressiteatest.

No ja siis?!

Mõeldes järgmisele talvele, hakkasin detsembris tegema küttepuid. Kujutledes laste kooliteed ja muid käimisi, loen neile sõnad peale. Ärgu tormaku, eriti libedaga ja pimedas. Telefon olgu laetud ja helkur olgu küljes ja kokkulepitud ajal oldagu kokkulepitud kohas. Ju ma muretsen seejuures ka, aga sellest ilmselgelt ei piisa.

Ei piisa ka sellest, et kavandada tegutsemist kunagi kaunis kauges tulevikus. Valitsuse liikluskomisjon arutas 29. jaanuaril uue liiklusohutuse strateegia väljatöötamist aastateks 2016–2025. Tore, aga mis saab nüüd, kohe?

Liikluskomisjoni istungi pressiteates nenditi, et komisjoni ülesanne on muu hulgas ettepanekute tegemine valitsusele liiklusohutusega seonduvate probleemide lahendamiseks. Nõndaks. Ja ettepanekud on siis ... missugused?

Maanteeameti pressiesindaja nentis minu pärimise peale, et kaadripuudus politseis on tõsine mure. Eelmisel aastal kasvas tervelt 20 protsendi võrra lahendamata liiklusrikkumiste hulk. Avastajad on läinud muile töile. Politsei kaadris on mulgud.

Sain oma järelepärimise peale teada, et maanteeamet kavatseb sel aastal vähendada õnnetusohtu enam kui neljakümnes paigas meie teedel, ehitades neid kohti ümber ning paigaldades uusi kiiruskaameraid. Tore. Aga mida saame veel teha, et me ise ega meie lähedased-sõbrad ei sureks homme maanteel või ülekäigurajal?

Peamine on kindlasti ülbikute ja puupeade ohjeldamine. Kutsun kõiki mõistlikke liiklejaid üles rohkem politseid aitama. Liikluses sigatsejate – kihutajate, ohtlike möödasõitude tegijate, ohutut pikivahet eirajate, ülekäigurajapimedate – elu tuleb teha kibedaks. Liiklusliini number 14 900 võiks kindlasti leida rohkem ja üleüldisemat kasutust.

Kõigepealt tahaks aga siiski näha korralikku politsei kontrolli. Politsei nägemine on muutunud nii haruldaseks, et tõenäosem on vist juba põdra või hirve trehvamine maantee veeres.

On ilus unistada vastutustundlikest, kultuursetest liiklejatest, aga kultuur, mida saaks võrrelda Soome, Rootsi või Saksa omaga, kasvab aastakümneid. Seni tahaks tunda, et politsei võib passida sind suvalise ettejuhtuva nurga tagant. Olgu see siis päris politsei või kodanikupolitsei liiklusliini vahendusel.

Kui vitsahirmu pole, siis mõistlikult lähedases tulevikus surmade ja vigastuste hulk meie teedel ei vähene. Muretsegu me end kas või ribadeks.