Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Helju Vals: ennekuulmatu kohv

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: TPM

Et Lõunakeskuses on kohvik, sain teada siitsamast lehest kuu aega tagasi. Iseäraliselt jäi artiklist meelde lõik: «Teenindaja on Free Caf­fees sõbralik ja vastab kõikvõimalikele küsimustele püüdlikult, isegi kui ta õiget vastust (mis kastmes praekõrvased pirnid on küpsetatud?) täpselt ei tea.»


Tahtsin minagi proovida tolle teenindaja kõikvõimalikku lahkust. Juhtus aga, et kaubanduskeskuse katusealuses, kus kohvik asub, pani mind ennast proovile ootamatu troopika.

Umbne! Veel umbsem saab olla üksnes nime Free Caffee umbkeelsus, jõudsin mõtelda. Aga mitte enam vestelda sellel teemal lahke teenindajaga, nagu mul kavas oli. Firmaisandatega ma ei vestle, sest nood otsivad keelt, mis müüb.

Ringtee kaubanduskeskus on valikuvõimaluste linnak. Sa tuled ja teed osturingi, seejärel lõbustad end arvutimänguga, tagatipuks lased oma kõhu täis sööta. Ja ikka veel pole kohvi lõhnagi tunda. Ometi kannab see paik internetikohviku nime, kohvik on nimitegelane.

Palun väga, juhatab Tartu Postimehe artikkel (21. aprill), sealsamas netiarvutite seltsis saab kohvi lürpida (= lurinal juua). Ei ole just viisakas tegusõna. Paras paariline free caf­fee’le, mis on kavalal kombel kaubamärgiks tõstetud liiginimetus.

Kavalus seisab selles, et kaubamärki ei pea tõlkima. See-eest aga on kindlalt nõutav eestikeelne selgitus kauba või teenuse kohta. Kuhu on netikohvik selle peitnud?

Päevast päeva keedetakse Lõunakeskuses kokku inglise sõnu café (= kohvik) ja coffee (= kohv) ning saadakse caffee, mida inglise keel ei tunne. Milline keel tunneks?

Kaks aastat tagasi mai viimasel nädalal kirjutas Ilmar Tomusk, keeleinspektsiooni peadirektor, Postimehes, et võõrkeelse teabe õigekeelsus ei ole nende inspektsiooni mure. Tõsi küll, austusest mujalt riikidest pärit klientide vastu tuleks ka teabe võõrkeelsus üle kontrollida.

Paraku – ja see on minu tekst – ei paista meie oma riigi firmamehed veaparandustest hoolivat, usute või ei usu – isegi ülikoolilinna maine pärast mitte.

Millistest meestest sa räägid, küsite nüüd teie. Miks sa Lõunakeskusest põgenesid? Äkki on vahepeal kohale toodud konditsioneer, millest jätkub nii õhu kui ka kohviku nime läbituulutamiseks.

Meil jäi jutt enne pooleli selles punktis, et mida teeb kohviku nimes sõnake free. Siin läheb jälle tarvis Ilmar Tomuskit koos tema näitega Tallinna sadama lähedalt poest kaks aastat tagasi: «Yksi vodka ilmaiseksi olut 1+1=3», mille juurde käib napp ingliskeelne tõlge «Free».

Soomlane ja inglane ajavad Eestis oma äriasja. Eestlane jäetakse kõrvale, nagu ei olekski temal esmaõigus aru saada matemaatilisse kõrgpilotaaži (To­muski sõnapaar) kuuluvast tehtest 1+1=3. Mida see free siis tähendab? Kas seda, et üks pudel viina on tasuta ning pärast viina õlut juues on üks pluss üks koguni kolm ja see kõik on tasuta?

Küsin otse: kas Tartut häbistav free caffee joogi tähenduses aadressil Ringtee 75 on tasuta või mitte?

Too päev (ikka seesama 21. aprill), millal Tartu Postimees tutvustas Lõunakeskuse kohvikut, juhtus ühtlasi olema Wiedemanni keeleauhinna keelepäev Väike-Maarjas. Käime seal aprilliti 1989. aastast peale. Sedapuhku sai omanimelise tamme mulda Ain Kaalep.

Ja nagu ikka, istusime lõpetuseks koos Georgi söögitoas (kirjutatud on ka Georgi Söögituba; Georg tähendab Lurichit, sünnipaigaks Väike-Maarja).

Söögituba asutuse tähenduses on terves Eestis, terves maailmas ainuline, usun küll, ja kui hästi näib ta ennast omal kohal tundvat. Maailma kõige ausam kaubamärk.

Väike-Maarjas järgneb söögile (lõunale) magustoidu kõrvalisena kohv – mitte nii nagu mujal, et kõik kokku ongi nime poolest üksainus suur kohv(ik). Ammu enam ei viitsi keegi kohvik-söökla’t (ÕS) silp-silbilt välja ütelda ega kirjutada, tähenduski on täpsustunud: praekohvik. Tavajutt käib nii, et kohvikus tuli šnitslit kaua oodata.

Väike-Maarjast tagasi sõites leidis meie Tartu seltskond, nimeliselt Huno Rätsep, Jüri Valge, Maia Rõigas, Reet Vääri, Külliki Kask, Tõnu Tender, oma kollektiivses vaimukuses, et boikott oleks Free Caffeele paras palk. Oh häda! Netikohvik on sellega, et ta «söödab ostleja kõhu täis», teeninud Tartu toidukohtade edetabelis üheksanda koha (7 punkti).

Tagasi üles