Heljo Pikhof: laskem isad vanemapuhkusele!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heljo Pikhof

FOTO: Erakogu

Vanemahüvitis on meie peretoetustest ainuke, mis tõesti tuntavat tuge pakub. Ent sedagi annaks kasutada palju mõistlikumalt, kui muuta paindlikuks raha väljavõtmise kord.


Praegu on (üldjuhul) emal otsekui sundus lapse hooldamiseks mõeldud ja varasema töötasu määras hüvitatud poolteist aastat ühtejärge kodus veeta. Seda võiks aga jao kaupa kasutada kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Töölt vaba aeg kuluks rohkem kui marjaks ära näiteks siis, kui laps alles harjub lasteaia või kooliga.

Teiseks peaks sujuvamalt – mitte kuu tagant nagu praegu – saama vahetada vanemahüvitise saajat. Ema ja isa võiksid omavahel ära jagada nädalad, millal kas või kordamööda lapsega kodus olla, paar päeva üks ja paar päeva teine.

See ärgitaks mõlemat vanemat lapsega tegelema ning aitaks valutumalt kokku sobitada mõlema ametitööd ja kodust elu. Laps vajab kahte vanemat, ja vanemad vajavad lapsi.

Sotsiaaldemokraadid ongi valmis saanud vanemahüvitise skeemi reformiva eelnõu, mis selle kuu lõpus esitatakse riigikogu menetlusse. Peab ju perepoliitika vastama lapsevanema vajadustele, mitte suruma ta sundseisu.

Meeste kaitseks

Kui me räägime töö- ja pereelu ühitamisest, peame ikka – kas või alateadlikult – silmas naisi, nende (pahatihti kahekordset) koormat, nende (meestega võrdseid või vähem võrdseid) võimalusi tööturul. Võrdlemine aga eeldab vähemalt kahte osapoolt.

Põhjamaades näiteks nõuavad just mehed ise üha häälekamalt võimalust töötada paindlikult ja osaajaga, et tasakaalustada töö- ja pereelu. Sest nende perepoliitika, sealhulgas ainult isadele määratud tasustatud vanemapuhkus, on lasknud neil kogeda laste eest hoolitsemisega kaasas käivaid võrratuid emotsioone.

Otsa tegi lahti Norra, kui hakkas 1993. aastal andma kuu aega vanemapuhkust ainult isadele. Sestpeale on nn issipuhkus laiali levinud.

Radikaalsem teistest on Island, kus kehtib süsteem, mille järgi üheksa kuu pikkusest tasustatud vanemapuhkusest on kolm kuud reserveeritud emale, kolm kuud isale ja veel kolme kuu üle võib pere ise otsustada.

Uskuge või mitte, päris igapäevased toimetused, isegi imiku eest hoolitsemine, tema mähkmete vahetamine, tema öise nutu vaigistamine – rääkimata siis usalduslikest suhetest pisut suuremate lastega – mõjub kui palsam meesinimese tervisele ja enesetundele.

Eesti ühiskonnas on aga viimaste kümnendite edukultus, ületöötamiskultuur ja meeste nõrgad lähisuhted naise, jah, ka lastega, jätnud oma masendava jälje meeste heaolule ja tervisele. Oma osa mängivad siin ka postsotsialistlikud jäänukid.

Pidetule, pidevalt pinges ja rampväsinud inimesele on omane ka kõrge riski- ja sõltuvuskäitumine, mis maakeeli tähendab alkoholi ja narkootikumide pruukimist ning meri-põlvini-hoiakut, mis väljendub traumade, mürgistuste ja liiklusõnnetuste rohkuses.

See ongi peapõhjus, miks Eesti meeste oodatav eluiga on Euroopa Liidu üks madalaimaid.

Mees, abikaasa ja isa on väsinud olemast pelgalt jalgadega rahakott. Temagi on inimene.

Lastega koos elavad mehed, hoolivad ja hoolitsevad isad on ka vähem riskialtid, kannatavad harvemini depressiooni käes, on üldse paremas toonuses. Vanemapuhkust võtnud Rootsi isade uuring väidab, et isadel, kes olid kuu-kaks lapsega kodus, vähenes suremuse risk tervelt veerandi võrra. Sest lapsed loovad elule struktuuri ja annavad sellele mõtte.

Ent Eesti perepoliitika pole senimaani toonitanud isadust ega arvestanud soolist võrdõiguslikkust, rääkimata siis säherdusest meetmest, et maksta teatud lisaraha nendele peredele, kes lapse hoidmist jagavad.  

Liiga ilus, et olla tõsi?

Isade aktiivne tegelemine lastega mõjutab omakorda ka naisi, lapsi ning paarisuhteid. Lapse eest hoolitsemise kohustusi isaga jagades saab naine lühendada karjääripausi ja panustada rohkem tööellu. See laseks paremini ära kasutada meie kõrgesti haritud naiste teadmisi ning oskusi, ja kui naine ametiredelil edasi liigub, väheneb ka sooline palgalõhe.

Mis tahes eas laste arengule mõjub igati soodsalt, kui isa nende jaoks aega võtab. Sellised lapsed on nii kehaliselt kui ka emotsionaalselt tervemad ja paremate sotsiaalsete oskustega – müravad ju isad teistmoodi oma põnnidega kui emad ja eelistavad tsipa teisi töid-tegemisi.

Mis aga paarisuhetesse puutub, siis on Rootsi uurijad välja toonud, et peredes, kus isad võtsid vanemapuhkust, vähenes tõenäosus, et paar lahutab, suisa 30 protsenti. Ka sündis sellistesse peredesse rohkem teisi ja kolmandaid lapsi.    

Uuringute järgi peab ka 78 protsenti eestimaalastest loomulikuks, et isa on lastega kodus. Ometi kasutab vanemahüvitist ainult 3–4 protsenti isadest. Mis takistab isal lapsega koju jäämast?

Vanemahüvitise kasutamise jäik kord ühelt poolt. Teisalt aga ajast ja arust mõttemallid, soorollid, mille järgi mees on leivateenija ning naine, laps seelikusabas, leemekulbi liigutaja.

Maailmakogemus kõneleb selget keelt, et ettekujutus mehelikkusest on sotsiaalne konstruktsioon ja erineb riigiti-kultuuriti.

Sestap võiksime meiegi kaaluda, kas mitte määrata Põhjamaade eeskujul osa vanemahüvitist ainult isade kasutada. See mõjutaks soodsalt nii meeste, naiste kui laste heaolu ning seeläbi ka perekonna püsivust ja sündimust, kokkuvõttes siis kogu rahva ja riigi jätkusuutlikkust.

Tagasi üles