Kunstibänd Die Jung on enda ümber loonud pinevust. Septembrist saati Tartu tänavatele silte «Avame peatselt» kleepinud noored ei vaevunud enne näituse avamist avalikkust täpsemalt teavitama, kes ja mida peatselt avab.
Kunstnikud teevad bändi
1. veebruar 2014, 00:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanuari keskel avas rühmitus Y-galeriis ja kunstimaja monumentaalgaleriis näituse «G€N€RATION: DIE JUNG», mis on Tartu ülikooli maaliosakonna kursuse «Maal/dekonstruktsioon» lõputöö. Kursuse eesmärk oli anda tudengitele kogemus maalikunsti seostamisest teiste kunstiliikidega.
Die Jung nimetab end bändiks. Selle liikmed on Marie Meister, Heller ja Johan WanGoghnen (edaspidi JWG), mis on vastavalt maalitudengite Marie Kõljala ja Ahto Elleri ning ajalootudengi Joonas Vangoneni pseudonüümid.
Mäng identiteedipinevusega pole kunstiajaloos enneolematu. Näiteks aastatel 1994–1999 tegutses Euroopas ja Ameerikas kunstnik Luther Blisset, kelle isik võttis vastutuse suurejooneliste kunstikoeruste eest Itaalias, Saksamaal, Sloveenias ja mujal.
Muu hulgas kuulutati mõni kunstnik kadunuks ja algatati hiiglaslik tagaotsimisprogramm, mida kajastasid tõsiseltvõetavad ajalehed. Hiljem selgus, et kaduma läinud kunstnikku pole kunagi olemas olnudki ning Luther Blisset ütles, et tema oli selle kõige taga.
Tegelikult oli Luther Blisset sadade kunstnike viisaastakuplaan luua üks fiktiivne isiksus, kes loob sama fiktiivseid kunstiteoseid, ent teeb seda nii, et avalikkus peab kõike tegelikkuseks.
Blisset’ eesmärk oli publikule näidata publiku enese kergemeelsust uskuda kõike, mida lehest loevad, ning uurida identiteedi ja autori tähendust. Viisaastakuplaan lõppes 1999. aastal ja Luther Blisset’ tegi sümboolse seppuku (samurai rituaalne enesetapp).
Maaliülene tegevus
Kuigi Die Jungi ettevõtmised septembrist jaanuarini pole kaugeltki nii suur kui poolt maailma hõlmanud Luther Blisset’ tegevus, on bänd näidanud, et on teadlik ka materjaliülesest kunstitegemisest.
Materjaliülesuse all pean silmas kunstilist tegevust, mille eesmärk pole üksnes luua objekt nagu maalimisel, vaid luua midagi veel – mingi olukord, nähtus.
Rühmitus on maali/dekonstruktsiooni ülesandega hästi hakkama saanud: laiendanud maali kui kunsti juuržanri tähendust ja loonud alteregod, pseudoajaloo, pseudoidentiteedi. Die Jung mängib kunstinähtustega laiemal skaalal kui ainult maali areng kolmemõõtmeliseks kehandiks.
Ent teisest küljest on iroonilisel kombel rühmituse töös maali osa õnnestunum kui dekonstruktsiooni ehk maaliülene osa. Kõige kandvamad teosed näitusel on monumentaalsed maalid, mis enamasti kujutavad Die Jungi liikmeid või JWGd üksi (ja alasti).
Marie Meistri koostatud kollektsioonid fotolavastustest kujutavad teda ennast ja JWGd poseerimas Saksa Demokraatliku Rahvavabariigi (DDR) visuaalsele riigitruu töölise retoorikale viidates.
DDRi temaatika, mis näituse pressiteates on nimetatud keskse ideoloogiana, taandub väljapanekus üksnes stiilivõtteks. Projekti proloog, kurikuulsad «Avame peatselt»-sildid, mis linnas hoonetel ja puudel servapidi laperdasid, oleksid saanud tehniliselt tugevamad olla.
Pseudoidentiteedi loomises on kaugus, milleni Die Jungi liikmed oma isiku kunstilisel ümbermängimisel lähevad, erinev.
Tundub, et Marie Meister kontseptualiseerib oma isikut näituse teemaga seostatult kõige ühetähenduslikumalt. Ta poseerib töölisuhkust edasi andvatel fotodel Y-galeriis ning loob rokibändi kuulumist silmas pidades endale sooloplaadi kaanekujunduse monumentaalgaleriis.
Samas ilmub tema alasti ihu üksnes ühel maalil, mida ei saa öelda JWG kohta, kelle nimi küll ilmub väheste teoste all, ent see-eest on teda kujutatud pea igal maalil, fotol, videos. Jääb mulje, et JWG isik on kunstiloome objekt, ta justkui teatab: ma ei tee kunsti, ma olen kunst.
Hellerist on kõige vähem näopilte, ent ta demonstreerib oma oskusi kõige laiahaardelisemalt alates inimese maalimisest kuni puust mikrofoni ehitamise ning sõrme pronksi valamiseni.
Oluline on ka teostus
Die Jungi võib kiita julguse eest oma tegevusega galeriidest tänavatele minna ja mängida autoriküsimusega, teha katset astuda kaugemale oma isiklikust ajaloost, lastes lahti kohustusest jääda truuks reaalsusele. Ent kunstis on idee kõrval oluline ka teostus.
Kunstnikukäe osavust tõestasid monumentaalsed maalid. Kui aga eesmärgiks võeti luua pseudoidentiteet, oleks rühmitus võinud sellega veel kaugemale minna, jääda mängule truuks, sest bändi ajalugu, mille võimalikku olemasolu võis aimata teoste loomisaastatest, jäigi ainult galeriiseinte vahele.
Kõik algab korralikule paberile prinditud korralikult uksele kleebitud korralikult väljakirjutatud sildist «Avame peatselt».
Kahes näitusekohas
• Tartu kunstimaja monumentaalgaleriis (Vanemuise 26) ja Y-galeriis (Küütri 2) avati 15. jaanuaril näitus «G€N€RATION: DIE JUNG».
• Vaadata saab bändi Die Jung liikmete loodud maale ja installatiivseid objekte ning välikampaania dokumentatsiooni.
• Die Jung kooseisus Johan WanGoghnen, Marie Meister ja Heller tänab koostöö eest TÜ maalikunsti magistrante Marie Kõljalga ja Ahto Ellerit, TÜ ajalooüliõpilast Joonas Vangoneni ja maalkunsti professorit Jaan Elkenit.
• Väljapanekuid saab vaadata mõlemas näitusepaigas 9. veebruarini.