Priit Pullerits: omade kaitseks

Priit Pullerits Foto: SCANPIX

Kõigepealt Andrus Veerpalu. Siis mõni aeg hiljem Raul Olle. Seejärel Priit Soosaar, kes erinevalt kahest eelmisest vajab tutvustavat täiendit – endine kaugushüppaja. Vitali Bernatski, kes on saanud ajakirjanduses dopinguarsti sildi, on ülejäänud nimed, kelle kohale laotada dopingukahtluse vari, paljastanud vaid mõnele talle lähedasele ajakirjanikule. Ja SA Eesti Antidopingu viieliikmelisele komisjonile.

Aga kes ei tahaks neid nimesid teada? Enamik tahab. Ja jahihooaeg ongi täies hoos. Erikomisjon peab toimetama juriidikast lähtudes pieteeditundega, ajakirjandus  aga on heitnud siidkindad ammu käest. Rahvale tuleb ju rääkida tõtt. Kuigi osa rahvast, alalhoidlikumad, võib küsida, ja põhjusega, milline on meie ühine võit, kui me paljastame ja lööme risti mõne tubli sportlase, samal ajal kui mujal maailmas ei tunne keegi huvi, kas nood, kes meie omasid suurvõistlustel edestasid, olid ikka puhtamad või patustasid hoopis veelgi rohkem.

See küsimus läheb veelgi teravamaks, arvestades staažika dopinguküti norraka Mads Drange äsja avaldatud raamatus «Suur dopingubluff» kõlanud väidet, et paljud tema kaasmaalastest tippsportlased on tarvitanud ja tarvitavad jätkuvalt keelatud aineid. Ta lisab, et suusatamises ja laskesuusatamises, norrakaile kuulsust toonud aladel, pole keegi sohitegijate vahelevõtmisest huvitatudki.

Drange ei nimeta mitte ühtegi nime. Huvitav, kas meie Eestis oleme nii masohhistlikud, et saame naudingu sellest, kui suudame mõne endise eduka sportlase, kellele kunagi hingest kaasa elasime, nüüd nime ja näoga üldrahvalikuks põlualuseks teha?

Kristjan Port, Eesti Antidopingu nõukogu liige, pakub säärasele radikaalsele meelemuutusele kolm seletust. Esiteks solvumine, et pakutud on valekaupa: see, mis ilmsiks tuleb (ja ongi proov positiivne!), osutub nii erinevaks sellest, mida seni kinnitati (meie mees on puhas). Teiseks ebaõiglus: patustajad on röövinud võimaluse ausatelt. Kujutage ette, millised võidušansid võinuks olla noil, keda Lance Armstrongi sugused dopingut täispumbatud ässad eales löögile ei lasknud. Ja kolmandaks, inimlik kadedus: miks ei peaks sente veeretav kultuuri- või kunstiinimene olema kuri ülemakstud tippsportlase peale, kes, nagu selgub, on lihtlabane petis?

Jah, on Norraski sportlased dopinguga vahele jäänud, näiteks kaks aastat tagasi said seal karistada korvpallur, jõutõstja, poksija ja hokimängija. Kõik sealmail marginaalsed alad, v.a hoki. Aga mitte ükski rahvuslike uhkusalade esindaja, ei suusataja ega laskesuusataja, pole kahtluse allagi sattunud. Miks? Sest vastavad alaliidud pole sellest eales olnud huvitatudki, kinnitab Drange. Pikka aega pole tehtud EPO-proove ega uuritud ebanormaalse verepildi põhjuseid, kuulutab ta.

Kuidas saavad meie sportlased abivahendeid kasutamata näiteks norrakatele üldse vastu, kui noil, uskudes Dranget, on nii suur keemiline eelis? Ega saagi, kui sa ei lähtu vanasõnast: see, kes tahab huntide seas elada, peab õppima hundi moodi ulguma. Vahe näib ainult selles, et meie tahame enda hundid iga hinna eest ja suure kisa saatel maha lasta, aga norrakad – või kes iganes – lasevad oma huntidel karistamatult teisi murda, nende üle veel uhkust tundes.

Oleme meie Eestis puritaanidest idealistid, aga enamik teisi rahvaid küünikutest pragmaatikud? Siiski, ka soomlased on käitunud oma petistega halastamatult, näiteks pärast suusatamise maailmameistrivõistlusi Lahtis 2001. aastal. Samuti ameeriklased, kui meenutada Armstrongi või sprinter Marion Jonesi. Rääkimata arvukatest dopingujuhtumitest rattaspordis, mis on raputanud kõiki suuri rattaspordimaid.

Probleem ei ole ühes või teises riigis. Probleem on selles, et kogu nüüdisaja sport, vaatamata justkui totaalsele dopingujahile, on dopingust läbi imbunud, nagu viitas Maailma Antidopingu Agentuuri endine juht Dick Pound mullu ilmunud põhjalikus ülevaates. Tema sõnul on keelatud ainete tarvitamine levinud kõikjal, ja seda soodustab tõsiasi, et mitte keegi, alustades rahvuslikest alaliitudest kuni valitsusteni välja, ei ole sisimas siiralt huvitatud, et kord majja lüüa. Sama väidab oma raamatus Drange.

Kui kogu nüüdissport on otsast lõpuni pehmelt öeldes kahtlusi tekitav ning mängu on haaratud suured organisatsioonid ja süsteemid, siis mõelgem: kas on õiglane ajada vardasse Veerpalu või Olle või Soosaar või kelle iganes nime Bernatski järgmisena välja paiskab? Porti andmeil on vähemalt kaks kolmandikku dopingujuhtudest sellised, kus sportlane pole tegutsenud üksinda, vaid kellegi kaasabil ja -teadmisel. Noid mahitajaid tuleks jahtida, mitte üksnes sportlasi.