Koerad õpetavad lapsi lugema

Karel Uibo (esiplaanil) oli endast poole suurema Caroliga kohtudes esmalt pisut ehmunud, kuid juba varsti saadi sõpradeks. Kuni Karel harjus, luges Carolile Henri Värton (taga). Foto: Kristjan Teedema

Suur ja marurahulik Carol hakkab järgmisest nädalast tutvuma praeguse aja popima lastekirjandusega. Kuna kuts tähti ei tunne, siis laseb ta lastel endale ette lugeda, raamatuid võivad nood ise valida.

Carol on üks neist, kes saab endale lugemiskoera auväärse tiitli ja kunagi hiljem võib-olla ka vastava kirjaga ametivesti. Töö on iseenesest lihtne: kaks korda kuus tuleb minna linnaraamatukogu lasteosakonda, visata vaiba peale pikali ja kuulata, kuidas mõni põnn oma lemmikraamatut veerib.

Erinevalt paljudest täiskasvanutest läheb Carolile vähe korda, kas laps teeb lugedes vigu või jääb mõnes kohas toppama, tal ei teki kiusatust parandada ega tagant kehutada. Ta isegi ei naera, kui mõni asi päris sassi läheb.

Võib küll juhtuda, et ta poole jutu ajal pai norib.

Spetsiaalsed koerad

See kõik ongi põhjuseks, miks juba 1970. aastatel hakati rahustava mõjuga koeri kasutama lugemisraskustega laste õpetamiseks. USAs on see eriti populaarne: pea igal raamatukogul on oma koer, kes võtab vastu väikseid lugejaid. Ka Euroopas on see laialt levinud ja mõnest lugemiskoerast on saanud lausa tuntud maskott.

Tallinna keskraamatukogus on ühe koeraga just katsetama hakatud ning järgmisest nädalast korraldatakse koerale lugemise pooltunde ka Tartu linnaraamatukogus.

Raamatukogu personalijuht Ewa Roots ütles, et kuigi kõige kasulikum on selline lugemine just neile, kellel on probleeme, oodatakse siiski ka lapsi, kes niisama harjutamiseks tahaksid proovida. Kohale tuleb 2-3 koera, kes võtavad korraga vastu kümme last. Enne tuleb ennast raamatukogu lasteosakonnas kirja panna.

Eesti koeraomanike seltsi juhatuse liige Jane Jaggo rääkis, et kõik kuulama tulevad koerad on spetsiaalselt välja valitud. Valikut tehes ei uuritud küll midagi kirjanduslike eelistuste ja läbitud koolituste kohta, kuid tasakaalukus, sõbralikkus, võime pikalt paigal püsida ning varasem lastega töötamise kogemus olid hädavajalikud.

Nimelt on nad kõik teraapiakoerad, kes on käinud oma kohaloleku ja kallistatavusega inimeste tuju tõstmas nii haiglates, hooldekodudes kui lastekodudes, lisaks ka lasteaedades ja koolides.

Esialgu on kuulajate nimekirjas kaks Newfoundlandi koera, üks kuldne retriiver ja üks afgaani hurt. Need on kõik suured koerad ning Jaggo ütles, et kui asjad jooksma saadakse, siis on plaanis tõugude mitmekesisust suurenda ja ka väiksemaid koeri tuua.

Üldjuhul ei ole aga koera suurus probleemiks ja ka algul ettevaatlikud harjuvad varsti ära.

Päris üksi last koeraga ei jäeta, koera omanik on juures ja hoiab olukorral silma peal. Ettelugemisse ta ei sekku, kui just lugeja temalt ise abi ei küsi.

Kui on soovi oma lapse lugemisoskust parandada või enesekindlust edendada, siis ei pea selleks tingimata raamatukokku minema. Laps võib kodus lugeda oma koerale, kassile või mis iganes teisele loomale: maailmas on lugemisloomadena kasutatud ka sigu ja ponisid.

Kaks korda kuus

Lugemiskoerad alustavad linnaraamatukogus tööd järgmise nädala kolmapäeval, 5. veebruaril. Edaspidi on kohtumised kaks korda kuus, igal korral kahes voorus.

Peale selle algavad raamatukogus juba homsest koeralaupäevad, kus räägitakse koera võtmisest ja kasvatamisest, nii lastele kui vanematele.


Kas?

Kas teil ei tõmbu karv turri, kui kuulete uudist, et koerad on hakanud lastele lugemist õpetama ja nende lugemisoskust kontrollima? Seni on see tähtis töö olnud juba peaaegu sajand kasside teha.

Igor Tõnu Tass
Tartu kunstikooli kass

Krrrrt! Koerad on jah ülbeks läinud, aga lugema õpetamine ja lapsed ... Krrrrt! Penid!

Meenutaksin teile, et «Meie kiisul kriimud silmad» on üle 80 aasta lastelaulude varamusse kuulunud: «Meie kiisul kriimud silmad, istus metsas kännu otsas. Piip oli suus ja kepp oli käes, kutsus lapsi lugema.»

Nojah, seni oli kõik hästi, aga kui meil suitsetamine avalikes kohtades ja eriti haridusasutustes ära keelati, hakkas meie käest lugemise kontroll ära libisema. Koerad ju ei piibuta ... Krrrrt! Mõned neist isegi ei haugu, vaatavad juhmi näoga otsa ja liputavad saba. Pugejad!

Nojah, ja siis on ju seal luuletuses ka read «Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda». Aga lastele ei tohi nüüd enam isegi kurjalt silma vaadata, kaebavad kohe kohtusse.

Mida siis kassid nüüd teevad, kui enam laste ja lugemisega ei ole hõivatud? Kas on täielikult pühendunud hiirte püüdmisesse?

Ei, sugugi mitte. Hiirte püüdmise ja söömise eest tehakse ju kohe trahvi, hea veel, et kinni ei panda. Meid võib kohata nüüdsel ajal kõige rohkem Facebookis. Selfid ja uudised, jagamised ja mängud täidavad meie päevi ja öid. Lugemiskoertest – krrrrt! – lugesin ka kõigepealt Facebookist.

(Raimu Hanson)